2006.a detsembri Tai reis tekitas veendumuse, et see ei jää kindlasti viimaseks reisiks sellele maale. Ja nii läkski ...
2006.a reisi pildid
13. märts 2008
Lõpuks ometi jõudis kätte hetk, kui reisiidee muutus reaalsuseks. Olin oodanud võimalust Taisse naasta 2006.a jõululaupäevast, kui esmakordne Tai reis lõppes.
Kuid enne reisi tuli magistritöö kaitsta ja massaažikursus lõpetada jnejnejne. Neli päeva enne massaažikooli eksamit ostsime viimaks ära viimase hetke pakkumisena lennupiletid ja päev peale eksamit algas reis.
Ulmeliselt soodsate piletite ainsaks miinuseks oli reisi algus Helsingist. Asjad pakitud, pool päeva tööl veel sagimist ja laevale. Hetk enne taksosse istumist saabus sms-i, mis teatas, et lennu väljumine on kella 20lt lükatud 24ni ja sihtkoht Surat Thani asemel Phuketis. Kui esimene asjaolu tähendas mõttetut passimist Helsingi lennujaamas, siis teine eriti ei morjendanud, kuna oli nii kui nii plaan ka Phuketi poole liikuda, nüüd siis võimalus reisi hoopis sellest otsast alustada.
Olles tunde ja tunde lennujaamas veetnud oli üsna nukker mõned hetked peale südaööd tulnud teade, et lennukile minek lükatakse edasi 24.45le. Kella üheks saime lennukisse ja olime igati minekuvalmis, aga minekut ei toimunud, kuna tankimine oli pooleli või ei olnud veel alanudki vms. Edasine aeg läks uneseguses ootuses, kui lennuk lõpuks liikuma hakkas näitas kell kolmandat hommikutundi. Kogu selle jama taga oli väidetavalt Soome lennundustegelaste streik, mis viis selleni, et lendamiseks organiseeriti Kreeka ettevõtte lennuk. Asjal oli ka positiivne pool – lennuk oli piisavalt suur, et jääda pooltühjaks ja tagada võimaluse istuda kahekesi kolmel istmel, lennu vältel olid kõik joogid tasuta, lennukil oli piisavalt kütust, et lennata vahemaandumiseta ning planeeritud 14 tunnine lend lennati ära 10 tunniga.
Kuid enne reisi tuli magistritöö kaitsta ja massaažikursus lõpetada jnejnejne. Neli päeva enne massaažikooli eksamit ostsime viimaks ära viimase hetke pakkumisena lennupiletid ja päev peale eksamit algas reis.
Ulmeliselt soodsate piletite ainsaks miinuseks oli reisi algus Helsingist. Asjad pakitud, pool päeva tööl veel sagimist ja laevale. Hetk enne taksosse istumist saabus sms-i, mis teatas, et lennu väljumine on kella 20lt lükatud 24ni ja sihtkoht Surat Thani asemel Phuketis. Kui esimene asjaolu tähendas mõttetut passimist Helsingi lennujaamas, siis teine eriti ei morjendanud, kuna oli nii kui nii plaan ka Phuketi poole liikuda, nüüd siis võimalus reisi hoopis sellest otsast alustada.
Olles tunde ja tunde lennujaamas veetnud oli üsna nukker mõned hetked peale südaööd tulnud teade, et lennukile minek lükatakse edasi 24.45le. Kella üheks saime lennukisse ja olime igati minekuvalmis, aga minekut ei toimunud, kuna tankimine oli pooleli või ei olnud veel alanudki vms. Edasine aeg läks uneseguses ootuses, kui lennuk lõpuks liikuma hakkas näitas kell kolmandat hommikutundi. Kogu selle jama taga oli väidetavalt Soome lennundustegelaste streik, mis viis selleni, et lendamiseks organiseeriti Kreeka ettevõtte lennuk. Asjal oli ka positiivne pool – lennuk oli piisavalt suur, et jääda pooltühjaks ja tagada võimaluse istuda kahekesi kolmel istmel, lennu vältel olid kõik joogid tasuta, lennukil oli piisavalt kütust, et lennata vahemaandumiseta ning planeeritud 14 tunnine lend lennati ära 10 tunniga.
14. märts 2008
13.00 Eesti ja 18.00 kohaliku aja järgi maandusime Phuketis. Tänu eelnevale kogemusele läks viisa vormistamine kiiresti, väike passikontrolli järjekord ja olimegi taas Tais. Passikontrollis tehti kõikidest riiki sisenejatest veebikaameraga foto.
Meie plaan nägi ette paaripäevast peatumist Phuketis. Kuna oleme algajad omal käel rändajad, siis lasime esimese kahe öö majutuse kinni panna lennujaama turismiinfol. Arvatavasti maksime rohkem kui otse majutusasutusse sisse astudes, kuid hetkel ei olnud see oluline. Lennujaamast toimetas väikebuss meid otse majutuskohta Patong beachil (populaarseim ja turistirohkeim piirkond Phuketil), mis bussiaknast avaneva esmamuljena tundus olevat natukene väiksem koopia Pattayast. Majutuskoht oli tagasihoidlik, aga puhas. Kuna osa tube olid tänava poole, siis palusime võimalusel vaiksemat, hoovi avaneva aknaga tuba. Meie soovile tuldi vastu ja saime enda valdusesse majutuskoha suurima toa, mille aken avaneski hoovi. Esimesel õhtul jagus jaksu vaid õhtusöögiks ja lühikeseks jalutuskäiguks.
Meie plaan nägi ette paaripäevast peatumist Phuketis. Kuna oleme algajad omal käel rändajad, siis lasime esimese kahe öö majutuse kinni panna lennujaama turismiinfol. Arvatavasti maksime rohkem kui otse majutusasutusse sisse astudes, kuid hetkel ei olnud see oluline. Lennujaamast toimetas väikebuss meid otse majutuskohta Patong beachil (populaarseim ja turistirohkeim piirkond Phuketil), mis bussiaknast avaneva esmamuljena tundus olevat natukene väiksem koopia Pattayast. Majutuskoht oli tagasihoidlik, aga puhas. Kuna osa tube olid tänava poole, siis palusime võimalusel vaiksemat, hoovi avaneva aknaga tuba. Meie soovile tuldi vastu ja saime enda valdusesse majutuskoha suurima toa, mille aken avaneski hoovi. Esimesel õhtul jagus jaksu vaid õhtusöögiks ja lühikeseks jalutuskäiguks.
15. märts 2008
Lennust magamata öö ja ajavahe viisid selleni, et silmi avades oli kell juba 12, samas olime korralikult välja maganud. Vaikset tuba meile andes unustas administraator mainimata, et hoovis käivad aktiivsed ehitustööd ja varahommikust algab seal üsna põrgulik müristamine. Esimesel ööl see meid eriti ei häirinud – väsimus oli suur ja igaks juhuks kõrva pandud kõrvatropid olid ka abiks.
Otsustasime veeta selle päeva kliimaga kohanedes ja rannas jalutades. Meie majutuskoht asus rannast vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel nii nagu turismiinfost lubati. Eelmise reisi kogemus oli õpetanud, et aeglane kohanemine on edasise heaolu aluseks. Temperatuur kõrgus 40 kraadi lähedal, mis sundis aeglasele kulgemisele – jalutamine, ujumine, jääkokteil kividel kõrguvas rannakohvikus jne. 
Broneerisime järgmiseks päevaks merereisi, mis hõlmas endas sõitu ühte piirkonna tuntuimasse koobastemplisse (Monkey cave), pikasabalise paadiga merele ehitatud kalurikülla ja Bondi saarena tuntud saarele. Ettenägelikult broneerisime lõunast algava reisi, et panustada magamisse.
Õhtune jalutuskäik süvendas veendumust, et Patong beachi puhul on tegemist Pattaya väiksemamahulise koopiaga. Õhtu lõpetasime meeldiva tunnipikkuse jalamassaažiga.
Otsustasime veeta selle päeva kliimaga kohanedes ja rannas jalutades. Meie majutuskoht asus rannast vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel nii nagu turismiinfost lubati. Eelmise reisi kogemus oli õpetanud, et aeglane kohanemine on edasise heaolu aluseks. Temperatuur kõrgus 40 kraadi lähedal, mis sundis aeglasele kulgemisele – jalutamine, ujumine, jääkokteil kividel kõrguvas rannakohvikus jne. 
Broneerisime järgmiseks päevaks merereisi, mis hõlmas endas sõitu ühte piirkonna tuntuimasse koobastemplisse (Monkey cave), pikasabalise paadiga merele ehitatud kalurikülla ja Bondi saarena tuntud saarele. Ettenägelikult broneerisime lõunast algava reisi, et panustada magamisse.
Õhtune jalutuskäik süvendas veendumust, et Patong beachi puhul on tegemist Pattaya väiksemamahulise koopiaga. Õhtu lõpetasime meeldiva tunnipikkuse jalamassaažiga.
16. märts 2008
Täna hakkas ehitusmüra varem häirima, enam ei olnud seda suurt väsimust ja sügavat und. Järgnevaks ööks hotellis tuba broneerides oligi hind oluliselt soodsam, kui lennujaamast võttes, nagu ka arvata oli. Aga ka vahendaja tahab elada, olgu siis või rumalate turistide arvel. Majutuskoha administraator teadis rääkida, et Phuketi ühest rannast oli leitud pussitatud noore naissoost turisti surnukeha. Vaat kus turvaline ja sõbralik riik.
Kokkulepitud ajal korjati meid buss peale ja pealelõunane ekskursioon algas. Giidi inglise keel oli piisavalt kehv, et suutsin sellest vaid mõningaid sõnu aru saada, et siis ise loominguliselt
Kokkulepitud ajal korjati meid buss peale ja pealelõunane ekskursioon algas. Giidi inglise keel oli piisavalt kehv, et suutsin sellest vaid mõningaid sõnu aru saada, et siis ise loominguliselt lähenedes tema jutule tähendus omistada. Pika jutu tulemusel sain vaid aru, et templi ümbruses elutsevaid makaake ei tasu sööta ega nendega sõbrustada, kuna nad kandvat mingeid haigusi. Koobastempli juures bussist välja astudes nägime ja kuulsime
esimese asjana hõikuvat memme, kes pakkus ahvide söötmiseks banaane. Saa sa siis aru, kas tädi ajab julma äri, õhutades turiste haigete ahvidega suhtlema või oli giidi hoiatus igaks juhuks vürtsitatud kindla teadmisega, et ahvid on haiged.
Koopas asuv tempel oli üsna põnev, pakkudes võimaluse oma sisemuses jalutamiseks, džunglisse avaneva vaate ning erinevate budismile omaste pühakujude imetlemiseks.
Koopast väljudes võis näha okste ja liaanide kahtlast liikumist, mis ei meenutanud tuule tööd. Mõne aja möödudes ilmusidki välja tegelikud sahistajad, üksteise järel hakkasid saabuma
erinevas suuruses makaagid. Eriti ligi ma neile targu ei tikkunud, kuid samas võiksin nende tegelaste toimetamist lõputult jälgida – uskumatult arukad ja sümpaatsed tegelased. Ühesõnaga süvenes veelgi minu „ahvivaimustus“ ahvide suhtes.
Edasi asusime Tai sümboliks olevasse pikasabalisesse paati, et merele minna. Merel avanevat vaadet on raske kirjeldada, see oli lihtsalt vaimustav ja et seda kogeda peab seda nägema. Möödusime üsna lähedalt mangruuvipuu saludest, mis kerk
isid merest ja mille müstiline veekohal kõrguv juurestik oli omaette vaatamisväärsus. Kõikjal kõrgusid merest erineva 
suurusega kaljusaared, mida võiski imetlema jääda. Esimene peatud oli merele püstitatud külas. Tekkis tunne, et kahjuks on ka selline ainulaadne veele rajatud küla oluliselt minetanud oma traditsionaalsusest ning allunud turismiahvatlustele nagu väga paljudes teistes kohtades Tais. Külas võttis meid esmalt vastu pikk kaubandustänav, kus laudade taga pakuti kõiksugu erinevaid meeneid ja saadusi, kuid kui oli viitsimi
st jalutada kaubatänavast edasi või pöörata mõnele kõrvaltänavale, võis näha ka ehedat kohalike elu – külanaist kala puhastamas ja sellest midagi valmistamas, merele minevat isa ja väikest tütart, vees hullavaid lapsi, imikuid kiigutavaid memmesid, uinakut tegevaid inimesi jne, seda mida tegelikult oligi soov näha. Samas tundsin ma sisimas väikest süütunnet sedasi teiste õuel astudes ja nende kodudesse ning eraeludesse piiludes.
Merereisi jätkudes külastasime üht imeliselt helesinist laguuni, kus kohtasime „kajakimatkalisi“, kelle matk seisnes selles, et istuti kahekaupa kajakkides, milles oli kolmandaks inimeseks kohalik, kes siis aerutas kuniks „matkalised“ ümbrust uudistasid – saab ka nii! Veel hulgaliselt loodusvaateid ja jõudsime sihtmärgiks oleva James Bondi nimeliseks ristitud Ko Tapu saareni
. Meie õnneks oli tegemist hilise pealelõunaga ja suuremad rahvamassid olid saarelt lahkunud, mis andis meile rahulikuma võimaluse mööda saart ringi uudistada. Pole midagi öelda - imeline ja kui sinna veel lisada, et tegemist on 
James Bondi filmi (1974 "The Man with the Golden Gun".) võttekohaga, siis pole ime, et tuhandeid turiste sinna veetakse (bussitransfeeri ajal sadamasse ja sadamast hotelli oli võimalik nimetatud bondifilm ka bussis ära vaadata, juhuks kui seda näinud ei olnud). Tagasitee oli sumedas suveõhtus, mis lisas eelnevalt nähtule juba uue varjundi.
Ülejäänud õhtu veetsime ranna peamisel meelelahutustänaval ja rannas jalutades. Rannas jälgisime „etendust“, kuidas meesteseltskonnad käisid nö ära rääkimas rannas istuvaid kohalikke tütarlapsi. Meie jälgitud kahel juhul kaubaks ei läinud, kuna hinnas ei
jõutud kokkuleppele. Jäi mulje, et selline kaubitsemine oli seal üsna tavapärane. Õhtu jooksul astusime sisse ka ühte ööklubisse, mis oli tulvil kohalikke tütarlapsi ja turistidest meesterahvaid, neist esimestele oli sissepääs tasuta ja nende massiline kohaolu tõi raha eest kohale ka teise sihtrühma. Geniaalselt lihtne ja toimiv äri. Astusime sisse ka mingile palju reklaamitud „tasuta“ showle, mille hinnaks oli väga-väga kallis jook ja veel lisaks jootraha nurumine ning äärmiselt mõttetu ja arulage show. Aga uudishimu sai rahuldatud.
esimese asjana hõikuvat memme, kes pakkus ahvide söötmiseks banaane. Saa sa siis aru, kas tädi ajab julma äri, õhutades turiste haigete ahvidega suhtlema või oli giidi hoiatus igaks juhuks vürtsitatud kindla teadmisega, et ahvid on haiged.Koopas asuv tempel oli üsna põnev, pakkudes võimaluse oma sisemuses jalutamiseks, džunglisse avaneva vaate ning erinevate budismile omaste pühakujude imetlemiseks.
Koopast väljudes võis näha okste ja liaanide kahtlast liikumist, mis ei meenutanud tuule tööd. Mõne aja möödudes ilmusidki välja tegelikud sahistajad, üksteise järel hakkasid saabuma
erinevas suuruses makaagid. Eriti ligi ma neile targu ei tikkunud, kuid samas võiksin nende tegelaste toimetamist lõputult jälgida – uskumatult arukad ja sümpaatsed tegelased. Ühesõnaga süvenes veelgi minu „ahvivaimustus“ ahvide suhtes.
Edasi asusime Tai sümboliks olevasse pikasabalisesse paati, et merele minna. Merel avanevat vaadet on raske kirjeldada, see oli lihtsalt vaimustav ja et seda kogeda peab seda nägema. Möödusime üsna lähedalt mangruuvipuu saludest, mis kerk
isid merest ja mille müstiline veekohal kõrguv juurestik oli omaette vaatamisväärsus. Kõikjal kõrgusid merest erineva 
suurusega kaljusaared, mida võiski imetlema jääda. Esimene peatud oli merele püstitatud külas. Tekkis tunne, et kahjuks on ka selline ainulaadne veele rajatud küla oluliselt minetanud oma traditsionaalsusest ning allunud turismiahvatlustele nagu väga paljudes teistes kohtades Tais. Külas võttis meid esmalt vastu pikk kaubandustänav, kus laudade taga pakuti kõiksugu erinevaid meeneid ja saadusi, kuid kui oli viitsimi
st jalutada kaubatänavast edasi või pöörata mõnele kõrvaltänavale, võis näha ka ehedat kohalike elu – külanaist kala puhastamas ja sellest midagi valmistamas, merele minevat isa ja väikest tütart, vees hullavaid lapsi, imikuid kiigutavaid memmesid, uinakut tegevaid inimesi jne, seda mida tegelikult oligi soov näha. Samas tundsin ma sisimas väikest süütunnet sedasi teiste õuel astudes ja nende kodudesse ning eraeludesse piiludes.Merereisi jätkudes külastasime üht imeliselt helesinist laguuni, kus kohtasime „kajakimatkalisi“, kelle matk seisnes selles, et istuti kahekaupa kajakkides, milles oli kolmandaks inimeseks kohalik, kes siis aerutas kuniks „matkalised“ ümbrust uudistasid – saab ka nii! Veel hulgaliselt loodusvaateid ja jõudsime sihtmärgiks oleva James Bondi nimeliseks ristitud Ko Tapu saareni
. Meie õnneks oli tegemist hilise pealelõunaga ja suuremad rahvamassid olid saarelt lahkunud, mis andis meile rahulikuma võimaluse mööda saart ringi uudistada. Pole midagi öelda - imeline ja kui sinna veel lisada, et tegemist on 
James Bondi filmi (1974 "The Man with the Golden Gun".) võttekohaga, siis pole ime, et tuhandeid turiste sinna veetakse (bussitransfeeri ajal sadamasse ja sadamast hotelli oli võimalik nimetatud bondifilm ka bussis ära vaadata, juhuks kui seda näinud ei olnud). Tagasitee oli sumedas suveõhtus, mis lisas eelnevalt nähtule juba uue varjundi.Ülejäänud õhtu veetsime ranna peamisel meelelahutustänaval ja rannas jalutades. Rannas jälgisime „etendust“, kuidas meesteseltskonnad käisid nö ära rääkimas rannas istuvaid kohalikke tütarlapsi. Meie jälgitud kahel juhul kaubaks ei läinud, kuna hinnas ei
jõutud kokkuleppele. Jäi mulje, et selline kaubitsemine oli seal üsna tavapärane. Õhtu jooksul astusime sisse ka ühte ööklubisse, mis oli tulvil kohalikke tütarlapsi ja turistidest meesterahvaid, neist esimestele oli sissepääs tasuta ja nende massiline kohaolu tõi raha eest kohale ka teise sihtrühma. Geniaalselt lihtne ja toimiv äri. Astusime sisse ka mingile palju reklaamitud „tasuta“ showle, mille hinnaks oli väga-väga kallis jook ja veel lisaks jootraha nurumine ning äärmiselt mõttetu ja arulage show. Aga uudishimu sai rahuldatud.
17. märts 2008.a
Kolm päeva selles turismimekas tundus piisav, et edasi liikuda järgmisesse kohta. Eesmärgiks oli veeta paar päeva Krabis, mis ei ole küll oluliselt turistidevaesem, kuid natuke rahulikum siiski.Saime täna esimesed kogemused ühistranspordi vallas, seda nii Phuketi linna kui sealt edasi Krabisse sõites. Tuleb tõdeda, et kõik toimib, on väga soodne ning hoolimata vahel ehk mõneti suuremast ajakulust on boonuseks sõita koos kohalikega. Kolme tunnist bussisõitu saatis lõputu karaoke videote näitamine, õnneks või kahjuks keegi kaasalaulmisega ei tegelenud. Krabi bussijaama jõudes oli bussil vastas aktiivne tädike, kes teatas, et on
turismiinfost ja mingu me aga tema järel. Kuna soovisime edasi jõuda Ao Nangi, mis on bussijaamast paarikümne kilomeetri kaugusel, siis otsustasime võimaluste kaalumiseks temaga siiski kaasa minna. Tädil oli kohe hulk hotelle ja majutuskohti välja pakkuda, erinevaid transpordivõimalusi jne. Peale mõningat kaalumist võtsime tema vahendusel ühe bungalow tüüpi toa ja lasime end taksoga kohale toimetada, sest tädi väitel hinnas regulaarselt sõitva ühistaksoga väga suurt vahet ei ole, kuid ajaline võit on üle poole tunni. Kui näitasin tädile, et Lonely Planet näitab ühistakso hinnaks poole väiksemat summat, oli tal kohe vastus võtta, et hindu on oluliselt muudetud. Ning nii need naiivsed turistid taas petta said. Eelneva kogemuse 
kohaselt võtsime majutuse vaid üheks ööks, et siis omal käel edasi vaadata. Katsetamise mõttes otsustasime ventilaatoriga toa kasuks. Majutuskoht eriline pärl ei olnud, pigem äärmiselt tagasihoidlik toakene ning lähedal asuv rand ei olnudki sugugi nii lähedal, samuti olime üsna kaugel Ao Nangi
keskusest. Asjad tuppa ja sammusime keskusesse süüa otsima. Kuna kõhud olid tühjad, siis suurt aega otsimisele ei kulutanud ja astusime sisse peatänaval asuvasse söögikohta, mis end Rootsi söögikohana reklaamis. Kõiges muus osas oli üsna tavapärane tai söögikoht, kuid teenindajatest õhkus kummaliselt palju põhjamaist jäisust, mis oli natuke kummaline, kui võtta arvesse, et üldjuhul on Tai teeninduskultuur väga soe ja kliendisõbralik. Kui Phuketis tundus suurem osa seltskonnast olevat vene ja soome rahvusest, siis Krabi on vaieldamatult Rootslaste sihtkoht.Ao Nangi ranna lõpust leidsime raja, mis viis mäest üles metsaga kaetud kaljurahnule. Uudishimu ei lasknud rada mööda ronimata jätta. Peale mõningat ülesmäge rühkimist äratas tähelepanu pidev sahin kusagil lähedal. Ei võtnud palju aega, kui avastasime, et raja kõrval puude otsas pesitsesid oma asjatoimetusi ajavad pärdikud. Kui teisele poole mäge jõudsime, oli
väljas praktiliselt pime, kuid avanev vaade oli ilus – paarikümne meetri pikkust liivaranda ümbritsesid kolmest küljest kõrged kaljud, mille jalamil tundus olevat väike, luksuslik ja privaatne kuurort, kuhu pääseb vaid mööda meie poolt läbitud jalgrada või laevaga mere kaudu.Peale matkamist tutvusime rannalähedaste majutuspakkumistega ja tuleb tõdeda, et neid leidus rohkelt. Otsustasime rannast paarisaja meetri kaugusel asuva hosteli kasuks, kus broneerisime toa kaheks järgnevaks ööks.
18. märts 2008
Öö ventilaatoriga toas veenis, et edaspidi tuleks eelistada siiski konditsioneeriga tube. Hommik algas matkaga eile broneeritud majutuskohta, kus lubati, et võime juba kümnest hommikul sisse kolida. Tänaseks planeerisime esmakordselt randa päevitama minna arvestades selleks aega umbes ühe tunni. Olles veerand tundi päikese käes lamanud olin valmis mida iganes tegema, et sealt põgeneda. Selline kuumuses lamamine ei ole ikka minu jaoks. Leevendasin olukorda meres ligunedes. Õnneks oli Priidul sama tunne ja nii me päevitamine selleks korraks otsa saigi. Peale kiiret külma dušši, et kuumust natukene leevendada, rentisime rolleri, et sõita paarikümne kilomeetri kaugusel asuva Tiger Cave templiga tutvuma. Templit peetakse Krabi piirkonna üheks peamiseks vaatamisväärsuseks. Kuna Tais on vasakpoolne liiklus siis olin meelsasti nõus liiklema rolleri tagaistmel. Kaasa saadud 
kaardid olid liiklemiseks üsna lootusetud. Võib öelda, et tegemist oli illustreeriva materjaliga, mis kõiki teid ei pidanud vajalikuks kajastada või kajastades olemasolevaid vildakalt. Nii juhtuski, et olles
täiesti õigel teel pöördusime teise suunda, kuna edasine tee ei olnud selline nagu kaart näitas ning teed küsides ei suutnud kohalikud päris arusaadavalt selgitada, kuhu me minema peaksime. Õnneks peale mõningast seiklemist leidsime kohaliku, kes meile kinnitas, et olime enne õigel teel. Pöörasime otsa ringi ja peagi jõudsime sihtkohta, kus esimesena hakkasid silma hoiatussildid, mis manitsesid oma asjadel silma peal hoidma, kuna ahvid varastavat asju. Üsna 
pea hakkasidki need paharetid ka silma. Neid oli kõikjal. Antud templi tegi eriliseks asjaolu, et selle suur saal ja väike kõrvalruum on loodud kaljusse ulatuvasse koopasse. Teine vaatamisväärsus on umbes 600 meetri kõrguse mäe otsa rajatud pühamu hiiglasliku budda kujuga. Buddani viib 1237st astmest koosnev trepp, mille osade astmete kõrgus ulatus mulle põlvini. Juba kohal olles oli võimatu see ronimine ette võtmata jätta, kuigi ronimise ajal end korduvalt selle pärast kirusin. Ei saa öelda, et 37 kraadises kuumuses sellisest püstloodis trepist ülesse ronimine oleks kerge olnud. Hetk enne meid asus samale teele üks munk, kes pea iga trepikäänaku taga meile käega viipas, et ikka edasi läheksime. Trepi viimases osas kohtasime soomlasi, kes lohutasid, et lõpp on lähedal ja üleval ootab külm vesi. Mäe tipust avanev vaade oli 
piisavaks tasuks ülesse ronimise eest.
Kaugusest hakkas aeg ajalt kostma müristamist ning oli tekkinud pilvisus. Alla minek oli muidugi kergem, aga jalgadele oluliselt koormavam. Mäe kõrgemas osas olid meie saatjaks orava laadsed loomakesed ja nende sagin, all pool aga pärdikud. Üks pisike pärdik oli kusagilt ühe fanta purgi pihta
pannud. Lahe oli vaadata, kuidas ta selle käppade vahele haaras ja siis kahel käpal edasi tuterdada püüdis. Hoolimata meeleheitlikust katsest purk teiste pärdikute saabudes ära peita, pidi ta selle siiski ühele oluliselt suuremale liigikaaslasele loovutama. Tagasiteel hakkas hämarduma ning poolel teel tabas meid vihm. Imestan kuidas Priit sõitis, kuna mina ei näinud vahepeal mitte midagi, vihm peksis vastu prille ja nähtavus oli olematu. Ao Nangi jõudes ei olnud vihmast jälgegi, kuid kostis lähenevat müristamist ja mõne aja möödudes algas tõeline padukas. Päeval olin just imestanud, et mille tarbeks küll nii palju vihmakeepe ja kummikuid müügilettidel oli, nüüd siis sain teadaJ. Priit põletas rolleri sõidu ajal käsivarred väga korralikult ära – nii juhtub, kui unustad päikesekreemi kasutada.
kaardid olid liiklemiseks üsna lootusetud. Võib öelda, et tegemist oli illustreeriva materjaliga, mis kõiki teid ei pidanud vajalikuks kajastada või kajastades olemasolevaid vildakalt. Nii juhtuski, et olles
täiesti õigel teel pöördusime teise suunda, kuna edasine tee ei olnud selline nagu kaart näitas ning teed küsides ei suutnud kohalikud päris arusaadavalt selgitada, kuhu me minema peaksime. Õnneks peale mõningast seiklemist leidsime kohaliku, kes meile kinnitas, et olime enne õigel teel. Pöörasime otsa ringi ja peagi jõudsime sihtkohta, kus esimesena hakkasid silma hoiatussildid, mis manitsesid oma asjadel silma peal hoidma, kuna ahvid varastavat asju. Üsna 
pea hakkasidki need paharetid ka silma. Neid oli kõikjal. Antud templi tegi eriliseks asjaolu, et selle suur saal ja väike kõrvalruum on loodud kaljusse ulatuvasse koopasse. Teine vaatamisväärsus on umbes 600 meetri kõrguse mäe otsa rajatud pühamu hiiglasliku budda kujuga. Buddani viib 1237st astmest koosnev trepp, mille osade astmete kõrgus ulatus mulle põlvini. Juba kohal olles oli võimatu see ronimine ette võtmata jätta, kuigi ronimise ajal end korduvalt selle pärast kirusin. Ei saa öelda, et 37 kraadises kuumuses sellisest püstloodis trepist ülesse ronimine oleks kerge olnud. Hetk enne meid asus samale teele üks munk, kes pea iga trepikäänaku taga meile käega viipas, et ikka edasi läheksime. Trepi viimases osas kohtasime soomlasi, kes lohutasid, et lõpp on lähedal ja üleval ootab külm vesi. Mäe tipust avanev vaade oli 
piisavaks tasuks ülesse ronimise eest.Kaugusest hakkas aeg ajalt kostma müristamist ning oli tekkinud pilvisus. Alla minek oli muidugi kergem, aga jalgadele oluliselt koormavam. Mäe kõrgemas osas olid meie saatjaks orava laadsed loomakesed ja nende sagin, all pool aga pärdikud. Üks pisike pärdik oli kusagilt ühe fanta purgi pihta
pannud. Lahe oli vaadata, kuidas ta selle käppade vahele haaras ja siis kahel käpal edasi tuterdada püüdis. Hoolimata meeleheitlikust katsest purk teiste pärdikute saabudes ära peita, pidi ta selle siiski ühele oluliselt suuremale liigikaaslasele loovutama. Tagasiteel hakkas hämarduma ning poolel teel tabas meid vihm. Imestan kuidas Priit sõitis, kuna mina ei näinud vahepeal mitte midagi, vihm peksis vastu prille ja nähtavus oli olematu. Ao Nangi jõudes ei olnud vihmast jälgegi, kuid kostis lähenevat müristamist ja mõne aja möödudes algas tõeline padukas. Päeval olin just imestanud, et mille tarbeks küll nii palju vihmakeepe ja kummikuid müügilettidel oli, nüüd siis sain teadaJ. Priit põletas rolleri sõidu ajal käsivarred väga korralikult ära – nii juhtub, kui unustad päikesekreemi kasutada.
Subscribe to:
Posts (Atom)