18. märts 2008

Öö ventilaatoriga toas veenis, et edaspidi tuleks eelistada siiski konditsioneeriga tube. Hommik algas matkaga eile broneeritud majutuskohta, kus lubati, et võime juba kümnest hommikul sisse kolida. Tänaseks planeerisime esmakordselt randa päevitama minna arvestades selleks aega umbes ühe tunni. Olles veerand tundi päikese käes lamanud olin valmis mida iganes tegema, et sealt põgeneda. Selline kuumuses lamamine ei ole ikka minu jaoks. Leevendasin olukorda meres ligunedes. Õnneks oli Priidul sama tunne ja nii me päevitamine selleks korraks otsa saigi. Peale kiiret külma dušši, et kuumust natukene leevendada, rentisime rolleri, et sõita paarikümne kilomeetri kaugusel asuva Tiger Cave templiga tutvuma. Templit peetakse Krabi piirkonna üheks peamiseks vaatamisväärsuseks. Kuna Tais on vasakpoolne liiklus siis olin meelsasti nõus liiklema rolleri tagaistmel. Kaasa saadud kaardid olid liiklemiseks üsna lootusetud. Võib öelda, et tegemist oli illustreeriva materjaliga, mis kõiki teid ei pidanud vajalikuks kajastada või kajastades olemasolevaid vildakalt. Nii juhtuski, et olles täiesti õigel teel pöördusime teise suunda, kuna edasine tee ei olnud selline nagu kaart näitas ning teed küsides ei suutnud kohalikud päris arusaadavalt selgitada, kuhu me minema peaksime. Õnneks peale mõningast seiklemist leidsime kohaliku, kes meile kinnitas, et olime enne õigel teel. Pöörasime otsa ringi ja peagi jõudsime sihtkohta, kus esimesena hakkasid silma hoiatussildid, mis manitsesid oma asjadel silma peal hoidma, kuna ahvid varastavat asju. Üsna pea hakkasidki need paharetid ka silma. Neid oli kõikjal. Antud templi tegi eriliseks asjaolu, et selle suur saal ja väike kõrvalruum on loodud kaljusse ulatuvasse koopasse. Teine vaatamisväärsus on umbes 600 meetri kõrguse mäe otsa rajatud pühamu hiiglasliku budda kujuga. Buddani viib 1237st astmest koosnev trepp, mille osade astmete kõrgus ulatus mulle põlvini. Juba kohal olles oli võimatu see ronimine ette võtmata jätta, kuigi ronimise ajal end korduvalt selle pärast kirusin. Ei saa öelda, et 37 kraadises kuumuses sellisest püstloodis trepist ülesse ronimine oleks kerge olnud. Hetk enne meid asus samale teele üks munk, kes pea iga trepikäänaku taga meile käega viipas, et ikka edasi läheksime. Trepi viimases osas kohtasime soomlasi, kes lohutasid, et lõpp on lähedal ja üleval ootab külm vesi. Mäe tipust avanev vaade oli piisavaks tasuks ülesse ronimise eest.
Kaugusest hakkas aeg ajalt kostma müristamist ning oli tekkinud pilvisus. Alla minek oli muidugi kergem, aga jalgadele oluliselt koormavam. Mäe kõrgemas osas olid meie saatjaks orava laadsed loomakesed ja nende sagin, all pool aga pärdikud. Üks pisike pärdik oli kusagilt ühe fanta purgi pihta pannud. Lahe oli vaadata, kuidas ta selle käppade vahele haaras ja siis kahel käpal edasi tuterdada püüdis. Hoolimata meeleheitlikust katsest purk teiste pärdikute saabudes ära peita, pidi ta selle siiski ühele oluliselt suuremale liigikaaslasele loovutama. Tagasiteel hakkas hämarduma ning poolel teel tabas meid vihm. Imestan kuidas Priit sõitis, kuna mina ei näinud vahepeal mitte midagi, vihm peksis vastu prille ja nähtavus oli olematu. Ao Nangi jõudes ei olnud vihmast jälgegi, kuid kostis lähenevat müristamist ja mõne aja möödudes algas tõeline padukas. Päeval olin just imestanud, et mille tarbeks küll nii palju vihmakeepe ja kummikuid müügilettidel oli, nüüd siis sain teadaJ. Priit põletas rolleri sõidu ajal käsivarred väga korralikult ära – nii juhtub, kui unustad päikesekreemi kasutada.