Täna hakkas ehitusmüra varem häirima, enam ei olnud seda suurt väsimust ja sügavat und. Järgnevaks ööks hotellis tuba broneerides oligi hind oluliselt soodsam, kui lennujaamast võttes, nagu ka arvata oli. Aga ka vahendaja tahab elada, olgu siis või rumalate turistide arvel. Majutuskoha administraator teadis rääkida, et Phuketi ühest rannast oli leitud pussitatud noore naissoost turisti surnukeha. Vaat kus turvaline ja sõbralik riik.
Kokkulepitud ajal korjati meid buss peale ja pealelõunane ekskursioon algas. Giidi inglise keel oli piisavalt kehv, et suutsin sellest vaid mõningaid sõnu aru saada, et siis ise loominguliselt
Kokkulepitud ajal korjati meid buss peale ja pealelõunane ekskursioon algas. Giidi inglise keel oli piisavalt kehv, et suutsin sellest vaid mõningaid sõnu aru saada, et siis ise loominguliselt lähenedes tema jutule tähendus omistada. Pika jutu tulemusel sain vaid aru, et templi ümbruses elutsevaid makaake ei tasu sööta ega nendega sõbrustada, kuna nad kandvat mingeid haigusi. Koobastempli juures bussist välja astudes nägime ja kuulsime
esimese asjana hõikuvat memme, kes pakkus ahvide söötmiseks banaane. Saa sa siis aru, kas tädi ajab julma äri, õhutades turiste haigete ahvidega suhtlema või oli giidi hoiatus igaks juhuks vürtsitatud kindla teadmisega, et ahvid on haiged.
Koopas asuv tempel oli üsna põnev, pakkudes võimaluse oma sisemuses jalutamiseks, džunglisse avaneva vaate ning erinevate budismile omaste pühakujude imetlemiseks.
Koopast väljudes võis näha okste ja liaanide kahtlast liikumist, mis ei meenutanud tuule tööd. Mõne aja möödudes ilmusidki välja tegelikud sahistajad, üksteise järel hakkasid saabuma
erinevas suuruses makaagid. Eriti ligi ma neile targu ei tikkunud, kuid samas võiksin nende tegelaste toimetamist lõputult jälgida – uskumatult arukad ja sümpaatsed tegelased. Ühesõnaga süvenes veelgi minu „ahvivaimustus“ ahvide suhtes.
Edasi asusime Tai sümboliks olevasse pikasabalisesse paati, et merele minna. Merel avanevat vaadet on raske kirjeldada, see oli lihtsalt vaimustav ja et seda kogeda peab seda nägema. Möödusime üsna lähedalt mangruuvipuu saludest, mis kerk
isid merest ja mille müstiline veekohal kõrguv juurestik oli omaette vaatamisväärsus. Kõikjal kõrgusid merest erineva 
suurusega kaljusaared, mida võiski imetlema jääda. Esimene peatud oli merele püstitatud külas. Tekkis tunne, et kahjuks on ka selline ainulaadne veele rajatud küla oluliselt minetanud oma traditsionaalsusest ning allunud turismiahvatlustele nagu väga paljudes teistes kohtades Tais. Külas võttis meid esmalt vastu pikk kaubandustänav, kus laudade taga pakuti kõiksugu erinevaid meeneid ja saadusi, kuid kui oli viitsimi
st jalutada kaubatänavast edasi või pöörata mõnele kõrvaltänavale, võis näha ka ehedat kohalike elu – külanaist kala puhastamas ja sellest midagi valmistamas, merele minevat isa ja väikest tütart, vees hullavaid lapsi, imikuid kiigutavaid memmesid, uinakut tegevaid inimesi jne, seda mida tegelikult oligi soov näha. Samas tundsin ma sisimas väikest süütunnet sedasi teiste õuel astudes ja nende kodudesse ning eraeludesse piiludes.
Merereisi jätkudes külastasime üht imeliselt helesinist laguuni, kus kohtasime „kajakimatkalisi“, kelle matk seisnes selles, et istuti kahekaupa kajakkides, milles oli kolmandaks inimeseks kohalik, kes siis aerutas kuniks „matkalised“ ümbrust uudistasid – saab ka nii! Veel hulgaliselt loodusvaateid ja jõudsime sihtmärgiks oleva James Bondi nimeliseks ristitud Ko Tapu saareni
. Meie õnneks oli tegemist hilise pealelõunaga ja suuremad rahvamassid olid saarelt lahkunud, mis andis meile rahulikuma võimaluse mööda saart ringi uudistada. Pole midagi öelda - imeline ja kui sinna veel lisada, et tegemist on 
James Bondi filmi (1974 "The Man with the Golden Gun".) võttekohaga, siis pole ime, et tuhandeid turiste sinna veetakse (bussitransfeeri ajal sadamasse ja sadamast hotelli oli võimalik nimetatud bondifilm ka bussis ära vaadata, juhuks kui seda näinud ei olnud). Tagasitee oli sumedas suveõhtus, mis lisas eelnevalt nähtule juba uue varjundi.
Ülejäänud õhtu veetsime ranna peamisel meelelahutustänaval ja rannas jalutades. Rannas jälgisime „etendust“, kuidas meesteseltskonnad käisid nö ära rääkimas rannas istuvaid kohalikke tütarlapsi. Meie jälgitud kahel juhul kaubaks ei läinud, kuna hinnas ei
jõutud kokkuleppele. Jäi mulje, et selline kaubitsemine oli seal üsna tavapärane. Õhtu jooksul astusime sisse ka ühte ööklubisse, mis oli tulvil kohalikke tütarlapsi ja turistidest meesterahvaid, neist esimestele oli sissepääs tasuta ja nende massiline kohaolu tõi raha eest kohale ka teise sihtrühma. Geniaalselt lihtne ja toimiv äri. Astusime sisse ka mingile palju reklaamitud „tasuta“ showle, mille hinnaks oli väga-väga kallis jook ja veel lisaks jootraha nurumine ning äärmiselt mõttetu ja arulage show. Aga uudishimu sai rahuldatud.
esimese asjana hõikuvat memme, kes pakkus ahvide söötmiseks banaane. Saa sa siis aru, kas tädi ajab julma äri, õhutades turiste haigete ahvidega suhtlema või oli giidi hoiatus igaks juhuks vürtsitatud kindla teadmisega, et ahvid on haiged.Koopas asuv tempel oli üsna põnev, pakkudes võimaluse oma sisemuses jalutamiseks, džunglisse avaneva vaate ning erinevate budismile omaste pühakujude imetlemiseks.
Koopast väljudes võis näha okste ja liaanide kahtlast liikumist, mis ei meenutanud tuule tööd. Mõne aja möödudes ilmusidki välja tegelikud sahistajad, üksteise järel hakkasid saabuma
erinevas suuruses makaagid. Eriti ligi ma neile targu ei tikkunud, kuid samas võiksin nende tegelaste toimetamist lõputult jälgida – uskumatult arukad ja sümpaatsed tegelased. Ühesõnaga süvenes veelgi minu „ahvivaimustus“ ahvide suhtes.
Edasi asusime Tai sümboliks olevasse pikasabalisesse paati, et merele minna. Merel avanevat vaadet on raske kirjeldada, see oli lihtsalt vaimustav ja et seda kogeda peab seda nägema. Möödusime üsna lähedalt mangruuvipuu saludest, mis kerk
isid merest ja mille müstiline veekohal kõrguv juurestik oli omaette vaatamisväärsus. Kõikjal kõrgusid merest erineva 
suurusega kaljusaared, mida võiski imetlema jääda. Esimene peatud oli merele püstitatud külas. Tekkis tunne, et kahjuks on ka selline ainulaadne veele rajatud küla oluliselt minetanud oma traditsionaalsusest ning allunud turismiahvatlustele nagu väga paljudes teistes kohtades Tais. Külas võttis meid esmalt vastu pikk kaubandustänav, kus laudade taga pakuti kõiksugu erinevaid meeneid ja saadusi, kuid kui oli viitsimi
st jalutada kaubatänavast edasi või pöörata mõnele kõrvaltänavale, võis näha ka ehedat kohalike elu – külanaist kala puhastamas ja sellest midagi valmistamas, merele minevat isa ja väikest tütart, vees hullavaid lapsi, imikuid kiigutavaid memmesid, uinakut tegevaid inimesi jne, seda mida tegelikult oligi soov näha. Samas tundsin ma sisimas väikest süütunnet sedasi teiste õuel astudes ja nende kodudesse ning eraeludesse piiludes.Merereisi jätkudes külastasime üht imeliselt helesinist laguuni, kus kohtasime „kajakimatkalisi“, kelle matk seisnes selles, et istuti kahekaupa kajakkides, milles oli kolmandaks inimeseks kohalik, kes siis aerutas kuniks „matkalised“ ümbrust uudistasid – saab ka nii! Veel hulgaliselt loodusvaateid ja jõudsime sihtmärgiks oleva James Bondi nimeliseks ristitud Ko Tapu saareni
. Meie õnneks oli tegemist hilise pealelõunaga ja suuremad rahvamassid olid saarelt lahkunud, mis andis meile rahulikuma võimaluse mööda saart ringi uudistada. Pole midagi öelda - imeline ja kui sinna veel lisada, et tegemist on 
James Bondi filmi (1974 "The Man with the Golden Gun".) võttekohaga, siis pole ime, et tuhandeid turiste sinna veetakse (bussitransfeeri ajal sadamasse ja sadamast hotelli oli võimalik nimetatud bondifilm ka bussis ära vaadata, juhuks kui seda näinud ei olnud). Tagasitee oli sumedas suveõhtus, mis lisas eelnevalt nähtule juba uue varjundi.Ülejäänud õhtu veetsime ranna peamisel meelelahutustänaval ja rannas jalutades. Rannas jälgisime „etendust“, kuidas meesteseltskonnad käisid nö ära rääkimas rannas istuvaid kohalikke tütarlapsi. Meie jälgitud kahel juhul kaubaks ei läinud, kuna hinnas ei
jõutud kokkuleppele. Jäi mulje, et selline kaubitsemine oli seal üsna tavapärane. Õhtu jooksul astusime sisse ka ühte ööklubisse, mis oli tulvil kohalikke tütarlapsi ja turistidest meesterahvaid, neist esimestele oli sissepääs tasuta ja nende massiline kohaolu tõi raha eest kohale ka teise sihtrühma. Geniaalselt lihtne ja toimiv äri. Astusime sisse ka mingile palju reklaamitud „tasuta“ showle, mille hinnaks oli väga-väga kallis jook ja veel lisaks jootraha nurumine ning äärmiselt mõttetu ja arulage show. Aga uudishimu sai rahuldatud.