Täna käisime Surat Thanis. Esimeseks elamuseks oli buss, millega linna sõitsime. Kisendavad karaokevideod olid juba varasemast tuttavad, see kord oli lisandiks muusikataktis vilkuv värvimuusika. Linnas ei otsinud me seekord kultuuri, plaan oli hoopis materiaalsem – kolasime mööda poode, et leida endale midagi põnevat ja meeneid kodustele.
Kuna viimane pood oli äärelinnas, siis mõtlesime, et ehk saame bussipeale ka sealt. Tee ääres asuvast poest kinnitatigi meile, et buss seal peatu. Bussipeatust seal küll ei olnud, aga mõtlesime proovida. Natuke ootamist ja esimene buss korjaski meid peale, kinnitades, et sõidab Sichoni. Buss oli üsna ajalooline nt kahtlen, kas selle uksed üldse olid võimelised sulguma. Mina sain end pressitud bussijuhi istme taga asuvasse kitsasse vahesse, kuhu mu jalad ei mahtunud, nii istusingi jalad vahekäigus. 
Priidu jaoks tegi bussikontrolör ruumi kahe memme juures kamandades need lihtsalt koomale. Minu seljataga istuv kohalik tütarlaps võrdles ajaviiteks enda ja minu käsivarte nahatooni, mis osutus üsna sarnaseks. Mina olin selleks hetkeks päris palju päikest saanud, tema vist oli selline nagu Tai inimene on. Selgus, et Tai inimese ideaal on valge nahk. Üldjuhul nad väldivad päikest ning kõik müüdavad kreemid sisaldavad endas valgendavat komponenti jne. Ühesõnaga nii nagu meie oma heleda nahaga püüdleme päevitunud naha poole, püüdlevad nemad oma tõmmu nahaga heleda naha poole. Ikka tahame seda, mida meil nagu päris ei oleJ.
Sichonis kohtusime eilse automehega, kes ei lasknud taksojuhil meile taksoarvega külma teha. Kui taksojuht küsis meilt ühte hinda, siis tema ütles, mis on õige hind ja selle me ka maksime. Edasi kutsuti meid kohalike seltskonda teed jooma. Natuke naljakas olukord taas, juua teed seltskonnaga, kellega puudub ühine keel. Samas tundus, et see on nende jaoks oluline.