Hommikupoolikuks tunnike randa oli täiesti piisav. Merel olid tohutud lained, milles möllamine võttis lõpuks hingetuks. Silmad, suu ja nina olid kibedad soolasest veest, aga see hullamise lapsikus oli uskumatult lahe.
Kella 11ks tellisime endale rolleri, et minna otsima lähedalasuvat rahvusparki, mille kirjelduses lubati koskesid ja koopaid. Piirkonna nõrkuseks oli taas korralike kaartide puudumine, kuid kaart oli võrreldamatult parem Phuketis olnud kaardist. Rahvuspargi keskuse leidsime suurema vaevata. Infopunktist palju abi ei olnud, kuna materjalid olid kõik kohalikus keeles ja ka töötajad taas vaid kohaliku keele valdajad. Nii ei jäänudki muud üle kui ise rada üles leida. Ometi leidsime ürgse vihmametsa, mida juba eelmisest rahvuspargist olime otsinud. Siin oli loodus tõeliselt metsik, 
kose tase oli küll kuiva perioodi tõttu madal, mistõttu jäi vaid ette kujutada, kui võimas see võib suurvee ajal olla. Samas andis madal veetase võimaluse ronida kohtades
se kuhu muidu ei oleks saanud.
Koobaste leidmine nii lihtsalt ei läinud. Järgisime küll viitasid, kuid viidad olid toodud vaid esimeses teeristis. Nii saimegi natukene tiirutada enne kui leidsime järgmise viida. Õnneks tekkis Priidul mõte järgmisest viidast pilti teha. Olles tükk aega edasi sõitnud ilma koobast leidmaa läksime teeäärsesse majja küsima ja seal oligi abiks pilt viidast, mille järgi peremees selgitas, et peame kogu tee tagasi sõitma ja kohe selle sama viida juures on ka koobas. Mahajäetud hoonete kompleksi tagant leidsimegi koopa. Kõik tundus kuidagi metsik ja hüljatud, mis tekitas väikest kõhedust. Eriti kõhedaks läks siis kui pimedasse koopakäiku välku lastes hakkas kostma imelikku sahinat ja liikumist. Õnneks selgus üsna ruttu, et tegu oli vaid häiritud nahkhiirtega. Teist koobast meil leida ei õnnestunudki, tiirutasime tükk aega mägede vahel. Jätsime vist eksinud mulje, sest nii mõnigi kohalik, kes meist möödus pidas vajalikuks uurida, kuhu me teel oleme. Kuna me koopa nime ei teadnud, siis ei osanud me seda ka neile öelda. Mägede ümber tiirutasid aga tumedad vihmapilved, mis kahandas soovi seda koobast pikemalt edasi otsida, nii me sellest lõpuks loobusimegi. Tagasiteel jäid õnneks vihmapilved seljataha. Pimedani oli veel mõned tunnid aega, nii mõtlesimegi mööda rannikut veel edasi sõita, et kohalike toimetamist vaadata. Pikalt mööda kallast jooksid kala- ja krevetikasvanduses, millest paljud jätsid hüljatud ja lagunenud mulje. Rannad olid ka edaspidi
ilusad, aga kahjuks oli seal väga palju prügi. Pimedaks jõudsime tagasi oma bungalowsse. Kuna meie majutuskohas ei toimunud toiduainete jms varustamist väga sageli nt sink oli saanud otsa meie saabumise päeval, punase veini cooler meie teisel päeval, krabi kolmandal päeval ja ühtegi neist polnud veel juurde toodud, siis õhtustasime kõrvalasuvas resortis. Teenindus tundus oluliselt meeldivam, kui eelnevatel päevadel olime kogenud. Kahjuks oli mu tellitud krabi tükkideks tehtud ja kaste, milles see oli ei olnud ka just parim, aga mitte ka halb. Rohkem oligi söömisega mässamise rõõmu, sest lihamass, mille sõrgadest jm kehaosadest suutsin välja nokkida oli üsna vähene kokkuvõttes. Oli meie eelviimane puhkuse õhtu, jalutasime ja istusime coolerit ja merelaineid nautides rannas.
Kella 11ks tellisime endale rolleri, et minna otsima lähedalasuvat rahvusparki, mille kirjelduses lubati koskesid ja koopaid. Piirkonna nõrkuseks oli taas korralike kaartide puudumine, kuid kaart oli võrreldamatult parem Phuketis olnud kaardist. Rahvuspargi keskuse leidsime suurema vaevata. Infopunktist palju abi ei olnud, kuna materjalid olid kõik kohalikus keeles ja ka töötajad taas vaid kohaliku keele valdajad. Nii ei jäänudki muud üle kui ise rada üles leida. Ometi leidsime ürgse vihmametsa, mida juba eelmisest rahvuspargist olime otsinud. Siin oli loodus tõeliselt metsik, 
kose tase oli küll kuiva perioodi tõttu madal, mistõttu jäi vaid ette kujutada, kui võimas see võib suurvee ajal olla. Samas andis madal veetase võimaluse ronida kohtades
se kuhu muidu ei oleks saanud.Koobaste leidmine nii lihtsalt ei läinud. Järgisime küll viitasid, kuid viidad olid toodud vaid esimeses teeristis. Nii saimegi natukene tiirutada enne kui leidsime järgmise viida. Õnneks tekkis Priidul mõte järgmisest viidast pilti teha. Olles tükk aega edasi sõitnud ilma koobast leidmaa läksime teeäärsesse majja küsima ja seal oligi abiks pilt viidast, mille järgi peremees selgitas, et peame kogu tee tagasi sõitma ja kohe selle sama viida juures on ka koobas. Mahajäetud hoonete kompleksi tagant leidsimegi koopa. Kõik tundus kuidagi metsik ja hüljatud, mis tekitas väikest kõhedust. Eriti kõhedaks läks siis kui pimedasse koopakäiku välku lastes hakkas kostma imelikku sahinat ja liikumist. Õnneks selgus üsna ruttu, et tegu oli vaid häiritud nahkhiirtega. Teist koobast meil leida ei õnnestunudki, tiirutasime tükk aega mägede vahel. Jätsime vist eksinud mulje, sest nii mõnigi kohalik, kes meist möödus pidas vajalikuks uurida, kuhu me teel oleme. Kuna me koopa nime ei teadnud, siis ei osanud me seda ka neile öelda. Mägede ümber tiirutasid aga tumedad vihmapilved, mis kahandas soovi seda koobast pikemalt edasi otsida, nii me sellest lõpuks loobusimegi. Tagasiteel jäid õnneks vihmapilved seljataha. Pimedani oli veel mõned tunnid aega, nii mõtlesimegi mööda rannikut veel edasi sõita, et kohalike toimetamist vaadata. Pikalt mööda kallast jooksid kala- ja krevetikasvanduses, millest paljud jätsid hüljatud ja lagunenud mulje. Rannad olid ka edaspidi
ilusad, aga kahjuks oli seal väga palju prügi. Pimedaks jõudsime tagasi oma bungalowsse. Kuna meie majutuskohas ei toimunud toiduainete jms varustamist väga sageli nt sink oli saanud otsa meie saabumise päeval, punase veini cooler meie teisel päeval, krabi kolmandal päeval ja ühtegi neist polnud veel juurde toodud, siis õhtustasime kõrvalasuvas resortis. Teenindus tundus oluliselt meeldivam, kui eelnevatel päevadel olime kogenud. Kahjuks oli mu tellitud krabi tükkideks tehtud ja kaste, milles see oli ei olnud ka just parim, aga mitte ka halb. Rohkem oligi söömisega mässamise rõõmu, sest lihamass, mille sõrgadest jm kehaosadest suutsin välja nokkida oli üsna vähene kokkuvõttes. Oli meie eelviimane puhkuse õhtu, jalutasime ja istusime coolerit ja merelaineid nautides rannas.