Väljas ei olnud veel valgeks minema hakanud kui algas lõputu kukkede kontsert. Kui juba valgemaks läks hakati valjuhäälditest külaelanikele arusaamatut jutlust ette kandma, nii et magamisest ei tulnud midagi välja. Giid selgitas hiljem, et tegemist olevat mingi kohaliku pühaga ja valjuhäälditest lasti üleskutset külaelanikele mingit ühistööd tegema minna.
Kodune hommikusöök kujutas endast erinevas variatsioonis riisi, imelikku keedetud muna ja veel mitmeid omapäraseid toite. Veerand üheksa olime valmis astuma hakkama. Lulu jalg oli täiesti paistes ja ta loobus matkast. Matk ei olnud päris see, mida ma ootasin. Kujutasin ette suurt vihmametsa, orhideede väljasid, lõputult eksootilisi linde jne. Tegelikkuses astusime üsna pikalt mööda külavaheteed, pöörates lõpuks metsarajale, mis oli ka enamuses valatud. Pidevalt möödusid meist kohalikud oma rolleritel. Giidi selgituste kohaselt tulid või läksid nad oma aedadesse. Mõningaid orhideelisi õnnestus meil ikka näha, loomariigi esindajaks olid erinevates
suurustes sisalikud, keda võis leida päris palju. Kahe tunniga jõudsime oma sihtmärgini, ootasin ka kose puhul midagi võimsamat, aga ka see oli kena. Ümbritsev loodus oli kirjeldamatult võimas. Elamus omaette oli lihtsalt
istumine ja ümbritseva jälgimine. Giid ja Priit jahutasid end ka ujumise ja mööda koske liulaskmisega. Minu jaoks see väga kutsuv ei tundunud. TAT-is räägitud terve päeva võttev matk oli meie poolt kella poole üheks lõpetatud. Ju me olime siis lihtsalt nii kiired ja vastupidavad. Külast õnnestus meil leida ka ühistakso, mis meid Thammarati tagasi viis.