2006.a detsembri Tai reis tekitas veendumuse, et see ei jää kindlasti viimaseks reisiks sellele maale. Ja nii läkski ...
2006.a reisi pildid
13. märts 2008
Lõpuks ometi jõudis kätte hetk, kui reisiidee muutus reaalsuseks. Olin oodanud võimalust Taisse naasta 2006.a jõululaupäevast, kui esmakordne Tai reis lõppes.
Kuid enne reisi tuli magistritöö kaitsta ja massaažikursus lõpetada jnejnejne. Neli päeva enne massaažikooli eksamit ostsime viimaks ära viimase hetke pakkumisena lennupiletid ja päev peale eksamit algas reis.
Ulmeliselt soodsate piletite ainsaks miinuseks oli reisi algus Helsingist. Asjad pakitud, pool päeva tööl veel sagimist ja laevale. Hetk enne taksosse istumist saabus sms-i, mis teatas, et lennu väljumine on kella 20lt lükatud 24ni ja sihtkoht Surat Thani asemel Phuketis. Kui esimene asjaolu tähendas mõttetut passimist Helsingi lennujaamas, siis teine eriti ei morjendanud, kuna oli nii kui nii plaan ka Phuketi poole liikuda, nüüd siis võimalus reisi hoopis sellest otsast alustada.
Olles tunde ja tunde lennujaamas veetnud oli üsna nukker mõned hetked peale südaööd tulnud teade, et lennukile minek lükatakse edasi 24.45le. Kella üheks saime lennukisse ja olime igati minekuvalmis, aga minekut ei toimunud, kuna tankimine oli pooleli või ei olnud veel alanudki vms. Edasine aeg läks uneseguses ootuses, kui lennuk lõpuks liikuma hakkas näitas kell kolmandat hommikutundi. Kogu selle jama taga oli väidetavalt Soome lennundustegelaste streik, mis viis selleni, et lendamiseks organiseeriti Kreeka ettevõtte lennuk. Asjal oli ka positiivne pool – lennuk oli piisavalt suur, et jääda pooltühjaks ja tagada võimaluse istuda kahekesi kolmel istmel, lennu vältel olid kõik joogid tasuta, lennukil oli piisavalt kütust, et lennata vahemaandumiseta ning planeeritud 14 tunnine lend lennati ära 10 tunniga.
Kuid enne reisi tuli magistritöö kaitsta ja massaažikursus lõpetada jnejnejne. Neli päeva enne massaažikooli eksamit ostsime viimaks ära viimase hetke pakkumisena lennupiletid ja päev peale eksamit algas reis.
Ulmeliselt soodsate piletite ainsaks miinuseks oli reisi algus Helsingist. Asjad pakitud, pool päeva tööl veel sagimist ja laevale. Hetk enne taksosse istumist saabus sms-i, mis teatas, et lennu väljumine on kella 20lt lükatud 24ni ja sihtkoht Surat Thani asemel Phuketis. Kui esimene asjaolu tähendas mõttetut passimist Helsingi lennujaamas, siis teine eriti ei morjendanud, kuna oli nii kui nii plaan ka Phuketi poole liikuda, nüüd siis võimalus reisi hoopis sellest otsast alustada.
Olles tunde ja tunde lennujaamas veetnud oli üsna nukker mõned hetked peale südaööd tulnud teade, et lennukile minek lükatakse edasi 24.45le. Kella üheks saime lennukisse ja olime igati minekuvalmis, aga minekut ei toimunud, kuna tankimine oli pooleli või ei olnud veel alanudki vms. Edasine aeg läks uneseguses ootuses, kui lennuk lõpuks liikuma hakkas näitas kell kolmandat hommikutundi. Kogu selle jama taga oli väidetavalt Soome lennundustegelaste streik, mis viis selleni, et lendamiseks organiseeriti Kreeka ettevõtte lennuk. Asjal oli ka positiivne pool – lennuk oli piisavalt suur, et jääda pooltühjaks ja tagada võimaluse istuda kahekesi kolmel istmel, lennu vältel olid kõik joogid tasuta, lennukil oli piisavalt kütust, et lennata vahemaandumiseta ning planeeritud 14 tunnine lend lennati ära 10 tunniga.
14. märts 2008
13.00 Eesti ja 18.00 kohaliku aja järgi maandusime Phuketis. Tänu eelnevale kogemusele läks viisa vormistamine kiiresti, väike passikontrolli järjekord ja olimegi taas Tais. Passikontrollis tehti kõikidest riiki sisenejatest veebikaameraga foto.
Meie plaan nägi ette paaripäevast peatumist Phuketis. Kuna oleme algajad omal käel rändajad, siis lasime esimese kahe öö majutuse kinni panna lennujaama turismiinfol. Arvatavasti maksime rohkem kui otse majutusasutusse sisse astudes, kuid hetkel ei olnud see oluline. Lennujaamast toimetas väikebuss meid otse majutuskohta Patong beachil (populaarseim ja turistirohkeim piirkond Phuketil), mis bussiaknast avaneva esmamuljena tundus olevat natukene väiksem koopia Pattayast. Majutuskoht oli tagasihoidlik, aga puhas. Kuna osa tube olid tänava poole, siis palusime võimalusel vaiksemat, hoovi avaneva aknaga tuba. Meie soovile tuldi vastu ja saime enda valdusesse majutuskoha suurima toa, mille aken avaneski hoovi. Esimesel õhtul jagus jaksu vaid õhtusöögiks ja lühikeseks jalutuskäiguks.
Meie plaan nägi ette paaripäevast peatumist Phuketis. Kuna oleme algajad omal käel rändajad, siis lasime esimese kahe öö majutuse kinni panna lennujaama turismiinfol. Arvatavasti maksime rohkem kui otse majutusasutusse sisse astudes, kuid hetkel ei olnud see oluline. Lennujaamast toimetas väikebuss meid otse majutuskohta Patong beachil (populaarseim ja turistirohkeim piirkond Phuketil), mis bussiaknast avaneva esmamuljena tundus olevat natukene väiksem koopia Pattayast. Majutuskoht oli tagasihoidlik, aga puhas. Kuna osa tube olid tänava poole, siis palusime võimalusel vaiksemat, hoovi avaneva aknaga tuba. Meie soovile tuldi vastu ja saime enda valdusesse majutuskoha suurima toa, mille aken avaneski hoovi. Esimesel õhtul jagus jaksu vaid õhtusöögiks ja lühikeseks jalutuskäiguks.
15. märts 2008
Lennust magamata öö ja ajavahe viisid selleni, et silmi avades oli kell juba 12, samas olime korralikult välja maganud. Vaikset tuba meile andes unustas administraator mainimata, et hoovis käivad aktiivsed ehitustööd ja varahommikust algab seal üsna põrgulik müristamine. Esimesel ööl see meid eriti ei häirinud – väsimus oli suur ja igaks juhuks kõrva pandud kõrvatropid olid ka abiks.
Otsustasime veeta selle päeva kliimaga kohanedes ja rannas jalutades. Meie majutuskoht asus rannast vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel nii nagu turismiinfost lubati. Eelmise reisi kogemus oli õpetanud, et aeglane kohanemine on edasise heaolu aluseks. Temperatuur kõrgus 40 kraadi lähedal, mis sundis aeglasele kulgemisele – jalutamine, ujumine, jääkokteil kividel kõrguvas rannakohvikus jne. 
Broneerisime järgmiseks päevaks merereisi, mis hõlmas endas sõitu ühte piirkonna tuntuimasse koobastemplisse (Monkey cave), pikasabalise paadiga merele ehitatud kalurikülla ja Bondi saarena tuntud saarele. Ettenägelikult broneerisime lõunast algava reisi, et panustada magamisse.
Õhtune jalutuskäik süvendas veendumust, et Patong beachi puhul on tegemist Pattaya väiksemamahulise koopiaga. Õhtu lõpetasime meeldiva tunnipikkuse jalamassaažiga.
Otsustasime veeta selle päeva kliimaga kohanedes ja rannas jalutades. Meie majutuskoht asus rannast vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel nii nagu turismiinfost lubati. Eelmise reisi kogemus oli õpetanud, et aeglane kohanemine on edasise heaolu aluseks. Temperatuur kõrgus 40 kraadi lähedal, mis sundis aeglasele kulgemisele – jalutamine, ujumine, jääkokteil kividel kõrguvas rannakohvikus jne. 
Broneerisime järgmiseks päevaks merereisi, mis hõlmas endas sõitu ühte piirkonna tuntuimasse koobastemplisse (Monkey cave), pikasabalise paadiga merele ehitatud kalurikülla ja Bondi saarena tuntud saarele. Ettenägelikult broneerisime lõunast algava reisi, et panustada magamisse.
Õhtune jalutuskäik süvendas veendumust, et Patong beachi puhul on tegemist Pattaya väiksemamahulise koopiaga. Õhtu lõpetasime meeldiva tunnipikkuse jalamassaažiga.
16. märts 2008
Täna hakkas ehitusmüra varem häirima, enam ei olnud seda suurt väsimust ja sügavat und. Järgnevaks ööks hotellis tuba broneerides oligi hind oluliselt soodsam, kui lennujaamast võttes, nagu ka arvata oli. Aga ka vahendaja tahab elada, olgu siis või rumalate turistide arvel. Majutuskoha administraator teadis rääkida, et Phuketi ühest rannast oli leitud pussitatud noore naissoost turisti surnukeha. Vaat kus turvaline ja sõbralik riik.
Kokkulepitud ajal korjati meid buss peale ja pealelõunane ekskursioon algas. Giidi inglise keel oli piisavalt kehv, et suutsin sellest vaid mõningaid sõnu aru saada, et siis ise loominguliselt
Kokkulepitud ajal korjati meid buss peale ja pealelõunane ekskursioon algas. Giidi inglise keel oli piisavalt kehv, et suutsin sellest vaid mõningaid sõnu aru saada, et siis ise loominguliselt lähenedes tema jutule tähendus omistada. Pika jutu tulemusel sain vaid aru, et templi ümbruses elutsevaid makaake ei tasu sööta ega nendega sõbrustada, kuna nad kandvat mingeid haigusi. Koobastempli juures bussist välja astudes nägime ja kuulsime
esimese asjana hõikuvat memme, kes pakkus ahvide söötmiseks banaane. Saa sa siis aru, kas tädi ajab julma äri, õhutades turiste haigete ahvidega suhtlema või oli giidi hoiatus igaks juhuks vürtsitatud kindla teadmisega, et ahvid on haiged.
Koopas asuv tempel oli üsna põnev, pakkudes võimaluse oma sisemuses jalutamiseks, džunglisse avaneva vaate ning erinevate budismile omaste pühakujude imetlemiseks.
Koopast väljudes võis näha okste ja liaanide kahtlast liikumist, mis ei meenutanud tuule tööd. Mõne aja möödudes ilmusidki välja tegelikud sahistajad, üksteise järel hakkasid saabuma
erinevas suuruses makaagid. Eriti ligi ma neile targu ei tikkunud, kuid samas võiksin nende tegelaste toimetamist lõputult jälgida – uskumatult arukad ja sümpaatsed tegelased. Ühesõnaga süvenes veelgi minu „ahvivaimustus“ ahvide suhtes.
Edasi asusime Tai sümboliks olevasse pikasabalisesse paati, et merele minna. Merel avanevat vaadet on raske kirjeldada, see oli lihtsalt vaimustav ja et seda kogeda peab seda nägema. Möödusime üsna lähedalt mangruuvipuu saludest, mis kerk
isid merest ja mille müstiline veekohal kõrguv juurestik oli omaette vaatamisväärsus. Kõikjal kõrgusid merest erineva 
suurusega kaljusaared, mida võiski imetlema jääda. Esimene peatud oli merele püstitatud külas. Tekkis tunne, et kahjuks on ka selline ainulaadne veele rajatud küla oluliselt minetanud oma traditsionaalsusest ning allunud turismiahvatlustele nagu väga paljudes teistes kohtades Tais. Külas võttis meid esmalt vastu pikk kaubandustänav, kus laudade taga pakuti kõiksugu erinevaid meeneid ja saadusi, kuid kui oli viitsimi
st jalutada kaubatänavast edasi või pöörata mõnele kõrvaltänavale, võis näha ka ehedat kohalike elu – külanaist kala puhastamas ja sellest midagi valmistamas, merele minevat isa ja väikest tütart, vees hullavaid lapsi, imikuid kiigutavaid memmesid, uinakut tegevaid inimesi jne, seda mida tegelikult oligi soov näha. Samas tundsin ma sisimas väikest süütunnet sedasi teiste õuel astudes ja nende kodudesse ning eraeludesse piiludes.
Merereisi jätkudes külastasime üht imeliselt helesinist laguuni, kus kohtasime „kajakimatkalisi“, kelle matk seisnes selles, et istuti kahekaupa kajakkides, milles oli kolmandaks inimeseks kohalik, kes siis aerutas kuniks „matkalised“ ümbrust uudistasid – saab ka nii! Veel hulgaliselt loodusvaateid ja jõudsime sihtmärgiks oleva James Bondi nimeliseks ristitud Ko Tapu saareni
. Meie õnneks oli tegemist hilise pealelõunaga ja suuremad rahvamassid olid saarelt lahkunud, mis andis meile rahulikuma võimaluse mööda saart ringi uudistada. Pole midagi öelda - imeline ja kui sinna veel lisada, et tegemist on 
James Bondi filmi (1974 "The Man with the Golden Gun".) võttekohaga, siis pole ime, et tuhandeid turiste sinna veetakse (bussitransfeeri ajal sadamasse ja sadamast hotelli oli võimalik nimetatud bondifilm ka bussis ära vaadata, juhuks kui seda näinud ei olnud). Tagasitee oli sumedas suveõhtus, mis lisas eelnevalt nähtule juba uue varjundi.
Ülejäänud õhtu veetsime ranna peamisel meelelahutustänaval ja rannas jalutades. Rannas jälgisime „etendust“, kuidas meesteseltskonnad käisid nö ära rääkimas rannas istuvaid kohalikke tütarlapsi. Meie jälgitud kahel juhul kaubaks ei läinud, kuna hinnas ei
jõutud kokkuleppele. Jäi mulje, et selline kaubitsemine oli seal üsna tavapärane. Õhtu jooksul astusime sisse ka ühte ööklubisse, mis oli tulvil kohalikke tütarlapsi ja turistidest meesterahvaid, neist esimestele oli sissepääs tasuta ja nende massiline kohaolu tõi raha eest kohale ka teise sihtrühma. Geniaalselt lihtne ja toimiv äri. Astusime sisse ka mingile palju reklaamitud „tasuta“ showle, mille hinnaks oli väga-väga kallis jook ja veel lisaks jootraha nurumine ning äärmiselt mõttetu ja arulage show. Aga uudishimu sai rahuldatud.
esimese asjana hõikuvat memme, kes pakkus ahvide söötmiseks banaane. Saa sa siis aru, kas tädi ajab julma äri, õhutades turiste haigete ahvidega suhtlema või oli giidi hoiatus igaks juhuks vürtsitatud kindla teadmisega, et ahvid on haiged.Koopas asuv tempel oli üsna põnev, pakkudes võimaluse oma sisemuses jalutamiseks, džunglisse avaneva vaate ning erinevate budismile omaste pühakujude imetlemiseks.
Koopast väljudes võis näha okste ja liaanide kahtlast liikumist, mis ei meenutanud tuule tööd. Mõne aja möödudes ilmusidki välja tegelikud sahistajad, üksteise järel hakkasid saabuma
erinevas suuruses makaagid. Eriti ligi ma neile targu ei tikkunud, kuid samas võiksin nende tegelaste toimetamist lõputult jälgida – uskumatult arukad ja sümpaatsed tegelased. Ühesõnaga süvenes veelgi minu „ahvivaimustus“ ahvide suhtes.
Edasi asusime Tai sümboliks olevasse pikasabalisesse paati, et merele minna. Merel avanevat vaadet on raske kirjeldada, see oli lihtsalt vaimustav ja et seda kogeda peab seda nägema. Möödusime üsna lähedalt mangruuvipuu saludest, mis kerk
isid merest ja mille müstiline veekohal kõrguv juurestik oli omaette vaatamisväärsus. Kõikjal kõrgusid merest erineva 
suurusega kaljusaared, mida võiski imetlema jääda. Esimene peatud oli merele püstitatud külas. Tekkis tunne, et kahjuks on ka selline ainulaadne veele rajatud küla oluliselt minetanud oma traditsionaalsusest ning allunud turismiahvatlustele nagu väga paljudes teistes kohtades Tais. Külas võttis meid esmalt vastu pikk kaubandustänav, kus laudade taga pakuti kõiksugu erinevaid meeneid ja saadusi, kuid kui oli viitsimi
st jalutada kaubatänavast edasi või pöörata mõnele kõrvaltänavale, võis näha ka ehedat kohalike elu – külanaist kala puhastamas ja sellest midagi valmistamas, merele minevat isa ja väikest tütart, vees hullavaid lapsi, imikuid kiigutavaid memmesid, uinakut tegevaid inimesi jne, seda mida tegelikult oligi soov näha. Samas tundsin ma sisimas väikest süütunnet sedasi teiste õuel astudes ja nende kodudesse ning eraeludesse piiludes.Merereisi jätkudes külastasime üht imeliselt helesinist laguuni, kus kohtasime „kajakimatkalisi“, kelle matk seisnes selles, et istuti kahekaupa kajakkides, milles oli kolmandaks inimeseks kohalik, kes siis aerutas kuniks „matkalised“ ümbrust uudistasid – saab ka nii! Veel hulgaliselt loodusvaateid ja jõudsime sihtmärgiks oleva James Bondi nimeliseks ristitud Ko Tapu saareni
. Meie õnneks oli tegemist hilise pealelõunaga ja suuremad rahvamassid olid saarelt lahkunud, mis andis meile rahulikuma võimaluse mööda saart ringi uudistada. Pole midagi öelda - imeline ja kui sinna veel lisada, et tegemist on 
James Bondi filmi (1974 "The Man with the Golden Gun".) võttekohaga, siis pole ime, et tuhandeid turiste sinna veetakse (bussitransfeeri ajal sadamasse ja sadamast hotelli oli võimalik nimetatud bondifilm ka bussis ära vaadata, juhuks kui seda näinud ei olnud). Tagasitee oli sumedas suveõhtus, mis lisas eelnevalt nähtule juba uue varjundi.Ülejäänud õhtu veetsime ranna peamisel meelelahutustänaval ja rannas jalutades. Rannas jälgisime „etendust“, kuidas meesteseltskonnad käisid nö ära rääkimas rannas istuvaid kohalikke tütarlapsi. Meie jälgitud kahel juhul kaubaks ei läinud, kuna hinnas ei
jõutud kokkuleppele. Jäi mulje, et selline kaubitsemine oli seal üsna tavapärane. Õhtu jooksul astusime sisse ka ühte ööklubisse, mis oli tulvil kohalikke tütarlapsi ja turistidest meesterahvaid, neist esimestele oli sissepääs tasuta ja nende massiline kohaolu tõi raha eest kohale ka teise sihtrühma. Geniaalselt lihtne ja toimiv äri. Astusime sisse ka mingile palju reklaamitud „tasuta“ showle, mille hinnaks oli väga-väga kallis jook ja veel lisaks jootraha nurumine ning äärmiselt mõttetu ja arulage show. Aga uudishimu sai rahuldatud.
17. märts 2008.a
Kolm päeva selles turismimekas tundus piisav, et edasi liikuda järgmisesse kohta. Eesmärgiks oli veeta paar päeva Krabis, mis ei ole küll oluliselt turistidevaesem, kuid natuke rahulikum siiski.Saime täna esimesed kogemused ühistranspordi vallas, seda nii Phuketi linna kui sealt edasi Krabisse sõites. Tuleb tõdeda, et kõik toimib, on väga soodne ning hoolimata vahel ehk mõneti suuremast ajakulust on boonuseks sõita koos kohalikega. Kolme tunnist bussisõitu saatis lõputu karaoke videote näitamine, õnneks või kahjuks keegi kaasalaulmisega ei tegelenud. Krabi bussijaama jõudes oli bussil vastas aktiivne tädike, kes teatas, et on
turismiinfost ja mingu me aga tema järel. Kuna soovisime edasi jõuda Ao Nangi, mis on bussijaamast paarikümne kilomeetri kaugusel, siis otsustasime võimaluste kaalumiseks temaga siiski kaasa minna. Tädil oli kohe hulk hotelle ja majutuskohti välja pakkuda, erinevaid transpordivõimalusi jne. Peale mõningat kaalumist võtsime tema vahendusel ühe bungalow tüüpi toa ja lasime end taksoga kohale toimetada, sest tädi väitel hinnas regulaarselt sõitva ühistaksoga väga suurt vahet ei ole, kuid ajaline võit on üle poole tunni. Kui näitasin tädile, et Lonely Planet näitab ühistakso hinnaks poole väiksemat summat, oli tal kohe vastus võtta, et hindu on oluliselt muudetud. Ning nii need naiivsed turistid taas petta said. Eelneva kogemuse 
kohaselt võtsime majutuse vaid üheks ööks, et siis omal käel edasi vaadata. Katsetamise mõttes otsustasime ventilaatoriga toa kasuks. Majutuskoht eriline pärl ei olnud, pigem äärmiselt tagasihoidlik toakene ning lähedal asuv rand ei olnudki sugugi nii lähedal, samuti olime üsna kaugel Ao Nangi
keskusest. Asjad tuppa ja sammusime keskusesse süüa otsima. Kuna kõhud olid tühjad, siis suurt aega otsimisele ei kulutanud ja astusime sisse peatänaval asuvasse söögikohta, mis end Rootsi söögikohana reklaamis. Kõiges muus osas oli üsna tavapärane tai söögikoht, kuid teenindajatest õhkus kummaliselt palju põhjamaist jäisust, mis oli natuke kummaline, kui võtta arvesse, et üldjuhul on Tai teeninduskultuur väga soe ja kliendisõbralik. Kui Phuketis tundus suurem osa seltskonnast olevat vene ja soome rahvusest, siis Krabi on vaieldamatult Rootslaste sihtkoht.Ao Nangi ranna lõpust leidsime raja, mis viis mäest üles metsaga kaetud kaljurahnule. Uudishimu ei lasknud rada mööda ronimata jätta. Peale mõningat ülesmäge rühkimist äratas tähelepanu pidev sahin kusagil lähedal. Ei võtnud palju aega, kui avastasime, et raja kõrval puude otsas pesitsesid oma asjatoimetusi ajavad pärdikud. Kui teisele poole mäge jõudsime, oli
väljas praktiliselt pime, kuid avanev vaade oli ilus – paarikümne meetri pikkust liivaranda ümbritsesid kolmest küljest kõrged kaljud, mille jalamil tundus olevat väike, luksuslik ja privaatne kuurort, kuhu pääseb vaid mööda meie poolt läbitud jalgrada või laevaga mere kaudu.Peale matkamist tutvusime rannalähedaste majutuspakkumistega ja tuleb tõdeda, et neid leidus rohkelt. Otsustasime rannast paarisaja meetri kaugusel asuva hosteli kasuks, kus broneerisime toa kaheks järgnevaks ööks.
18. märts 2008
Öö ventilaatoriga toas veenis, et edaspidi tuleks eelistada siiski konditsioneeriga tube. Hommik algas matkaga eile broneeritud majutuskohta, kus lubati, et võime juba kümnest hommikul sisse kolida. Tänaseks planeerisime esmakordselt randa päevitama minna arvestades selleks aega umbes ühe tunni. Olles veerand tundi päikese käes lamanud olin valmis mida iganes tegema, et sealt põgeneda. Selline kuumuses lamamine ei ole ikka minu jaoks. Leevendasin olukorda meres ligunedes. Õnneks oli Priidul sama tunne ja nii me päevitamine selleks korraks otsa saigi. Peale kiiret külma dušši, et kuumust natukene leevendada, rentisime rolleri, et sõita paarikümne kilomeetri kaugusel asuva Tiger Cave templiga tutvuma. Templit peetakse Krabi piirkonna üheks peamiseks vaatamisväärsuseks. Kuna Tais on vasakpoolne liiklus siis olin meelsasti nõus liiklema rolleri tagaistmel. Kaasa saadud 
kaardid olid liiklemiseks üsna lootusetud. Võib öelda, et tegemist oli illustreeriva materjaliga, mis kõiki teid ei pidanud vajalikuks kajastada või kajastades olemasolevaid vildakalt. Nii juhtuski, et olles
täiesti õigel teel pöördusime teise suunda, kuna edasine tee ei olnud selline nagu kaart näitas ning teed küsides ei suutnud kohalikud päris arusaadavalt selgitada, kuhu me minema peaksime. Õnneks peale mõningast seiklemist leidsime kohaliku, kes meile kinnitas, et olime enne õigel teel. Pöörasime otsa ringi ja peagi jõudsime sihtkohta, kus esimesena hakkasid silma hoiatussildid, mis manitsesid oma asjadel silma peal hoidma, kuna ahvid varastavat asju. Üsna 
pea hakkasidki need paharetid ka silma. Neid oli kõikjal. Antud templi tegi eriliseks asjaolu, et selle suur saal ja väike kõrvalruum on loodud kaljusse ulatuvasse koopasse. Teine vaatamisväärsus on umbes 600 meetri kõrguse mäe otsa rajatud pühamu hiiglasliku budda kujuga. Buddani viib 1237st astmest koosnev trepp, mille osade astmete kõrgus ulatus mulle põlvini. Juba kohal olles oli võimatu see ronimine ette võtmata jätta, kuigi ronimise ajal end korduvalt selle pärast kirusin. Ei saa öelda, et 37 kraadises kuumuses sellisest püstloodis trepist ülesse ronimine oleks kerge olnud. Hetk enne meid asus samale teele üks munk, kes pea iga trepikäänaku taga meile käega viipas, et ikka edasi läheksime. Trepi viimases osas kohtasime soomlasi, kes lohutasid, et lõpp on lähedal ja üleval ootab külm vesi. Mäe tipust avanev vaade oli 
piisavaks tasuks ülesse ronimise eest.
Kaugusest hakkas aeg ajalt kostma müristamist ning oli tekkinud pilvisus. Alla minek oli muidugi kergem, aga jalgadele oluliselt koormavam. Mäe kõrgemas osas olid meie saatjaks orava laadsed loomakesed ja nende sagin, all pool aga pärdikud. Üks pisike pärdik oli kusagilt ühe fanta purgi pihta
pannud. Lahe oli vaadata, kuidas ta selle käppade vahele haaras ja siis kahel käpal edasi tuterdada püüdis. Hoolimata meeleheitlikust katsest purk teiste pärdikute saabudes ära peita, pidi ta selle siiski ühele oluliselt suuremale liigikaaslasele loovutama. Tagasiteel hakkas hämarduma ning poolel teel tabas meid vihm. Imestan kuidas Priit sõitis, kuna mina ei näinud vahepeal mitte midagi, vihm peksis vastu prille ja nähtavus oli olematu. Ao Nangi jõudes ei olnud vihmast jälgegi, kuid kostis lähenevat müristamist ja mõne aja möödudes algas tõeline padukas. Päeval olin just imestanud, et mille tarbeks küll nii palju vihmakeepe ja kummikuid müügilettidel oli, nüüd siis sain teadaJ. Priit põletas rolleri sõidu ajal käsivarred väga korralikult ära – nii juhtub, kui unustad päikesekreemi kasutada.
kaardid olid liiklemiseks üsna lootusetud. Võib öelda, et tegemist oli illustreeriva materjaliga, mis kõiki teid ei pidanud vajalikuks kajastada või kajastades olemasolevaid vildakalt. Nii juhtuski, et olles
täiesti õigel teel pöördusime teise suunda, kuna edasine tee ei olnud selline nagu kaart näitas ning teed küsides ei suutnud kohalikud päris arusaadavalt selgitada, kuhu me minema peaksime. Õnneks peale mõningast seiklemist leidsime kohaliku, kes meile kinnitas, et olime enne õigel teel. Pöörasime otsa ringi ja peagi jõudsime sihtkohta, kus esimesena hakkasid silma hoiatussildid, mis manitsesid oma asjadel silma peal hoidma, kuna ahvid varastavat asju. Üsna 
pea hakkasidki need paharetid ka silma. Neid oli kõikjal. Antud templi tegi eriliseks asjaolu, et selle suur saal ja väike kõrvalruum on loodud kaljusse ulatuvasse koopasse. Teine vaatamisväärsus on umbes 600 meetri kõrguse mäe otsa rajatud pühamu hiiglasliku budda kujuga. Buddani viib 1237st astmest koosnev trepp, mille osade astmete kõrgus ulatus mulle põlvini. Juba kohal olles oli võimatu see ronimine ette võtmata jätta, kuigi ronimise ajal end korduvalt selle pärast kirusin. Ei saa öelda, et 37 kraadises kuumuses sellisest püstloodis trepist ülesse ronimine oleks kerge olnud. Hetk enne meid asus samale teele üks munk, kes pea iga trepikäänaku taga meile käega viipas, et ikka edasi läheksime. Trepi viimases osas kohtasime soomlasi, kes lohutasid, et lõpp on lähedal ja üleval ootab külm vesi. Mäe tipust avanev vaade oli 
piisavaks tasuks ülesse ronimise eest.Kaugusest hakkas aeg ajalt kostma müristamist ning oli tekkinud pilvisus. Alla minek oli muidugi kergem, aga jalgadele oluliselt koormavam. Mäe kõrgemas osas olid meie saatjaks orava laadsed loomakesed ja nende sagin, all pool aga pärdikud. Üks pisike pärdik oli kusagilt ühe fanta purgi pihta
pannud. Lahe oli vaadata, kuidas ta selle käppade vahele haaras ja siis kahel käpal edasi tuterdada püüdis. Hoolimata meeleheitlikust katsest purk teiste pärdikute saabudes ära peita, pidi ta selle siiski ühele oluliselt suuremale liigikaaslasele loovutama. Tagasiteel hakkas hämarduma ning poolel teel tabas meid vihm. Imestan kuidas Priit sõitis, kuna mina ei näinud vahepeal mitte midagi, vihm peksis vastu prille ja nähtavus oli olematu. Ao Nangi jõudes ei olnud vihmast jälgegi, kuid kostis lähenevat müristamist ja mõne aja möödudes algas tõeline padukas. Päeval olin just imestanud, et mille tarbeks küll nii palju vihmakeepe ja kummikuid müügilettidel oli, nüüd siis sain teadaJ. Priit põletas rolleri sõidu ajal käsivarred väga korralikult ära – nii juhtub, kui unustad päikesekreemi kasutada.
19. märts 2008
Tänane päev algas varakult, et jõuda enne mõõna algust kajakkidega merele ning saada ligi kohtadele kuhu mõõna ajal ligi ei saa. Peamine matkamarsruut kulges mööda merel asuvat mangruuvisalu, väikeste koobaste ja salude vahel, läbisime ühe pikema kanjoni ja laguuni. Nähtut ja kogetud on taas keeruline seletada, seda peab ise nägema ja kogema.Pealelõunasse mõtlesime elevandifarmi külastuse ja sõidu elevantidega.
Kuigi olime seda eelmisel korral teinud, siis sai see siiski taas ette võetud. Ütleme nii, et tegelased tegid korralikku haltuurat, lubatud tunniajase liikumise imetlusväärses looduses asemel saime veerandtunnise sõidu farmi kõrval aasal. Ei viitsinud jama korraldama hakata, mis see ikka aitaks ja taas kord tuleb tõdeda, et tegelikult ei tundnud ma end väga mugavalt sedasi looma seljas „lõbusõitu“ tehes, loomast oli lihtsalt kahju.
Kohalike asjaajamise kohta õppisin ma täna, et kui kohalik ütleb sulle, et mingi asja juhtumiseni läheb 5 või 10 minutit, siis ei tähenda see seda, et sa need 5 või 10 minutit võid vastavalt oma soovidele veeta. Kui peale lubadust, et läheb veel 5 minutit, valad sa omale tassi kohvi, et need 5 minutit seda nautida, siis vaevalt oled tassi täis saanud, kui kohalik seisab su ees etteheitva pilguga, et sa polegi veel valmis peale hakkama.Jalad andsid väga tugevalt märku eilsest mäkke ronimisest, iga trepist astumine valmistas valu. Lootuses lihasevalule leevendust saada võtsime 2 tunnise seansi Tai massaaži. Ma sain endale see kord eriti karmi käega massööri, olles nii mõnigi kord valmis kriiskama hakkama, eriti kui ta mu haigeid sääremarju töötles. Kuid hoidsin end tagasi lootuses, et massöör teab mida teeb ja et see leevendab jalgade lihasvalu.
20. märts 2008
Eilne massaaž ei olnud toonud jalgadele loodetud leevendust, korralikult käima saamiseks tuli valusad lihased kõigepealt soojaks käia, siis sai juba täitsa olla.
Hommikusöök söödud, asjad koos, viis meie tee meid edasi järgmisesse linna – Nakon Si Thammarati. Bussijaama pidime jõudma kella kaheks, kuna tulles kinnitas turismiinfo tädi, et buss Tammarati läheb vaid kaks korda päevas. Sõitmiseks kasutasime ühistaksot, mis osutus poole soodsamaks, kui seda oli väitnud turismiinfo tädi meie Krabisse saabumisel. Bussijaama jõudes on sul kohe hulgaliselt kohalikke ümber, et uurida, kuhu sa teel oled ja siis on valmis sind ka kohe õige bussini juhatama. Ehmatavalt pealetükkiv, aga samas palju abiks. Seegi kord juhatati meid kohe ühe juba ees oleva bussi juurde. Paraku juhtus naljakas olukord – mina kui meie marsruudi eest vastutav inimene, olin Priidule öelnud, et oleme teel Si Thammarati, mille peale meid ka antud bussini juhatati, kuid bussi juures olev mees ütles, et jah läheb küll Nakon Si Thammarati, kuid Priit, kuuldes linna nimes esimese sõnana „Nakon“ arvas, et tegemist on mõne teise linnaga. Vaidlesid mõnda aega kohalikuga, üks tahtis sõita Thammarati ja keeldus sõitma pakutavas Nakon Si Thammarati. Lõpuks kohalik loobus ja nii see buss ilma meieta teele läks.
Samas oli sellel juhtumisel jällegi ka positiivne pool – meil oli poolteist tundi, et kolada kohalikult turul, kus turiste vist eriti ei käi, kuna meie sealolek tekitas turulistes palju elevust.
Kell kaks oli uus buss sihtkohta ees ja algas kolme tunnine sõit, mida saatis kohalikus keeles peale loetud Bruce Willise märulid ja muidugi juba eelnevast korrast tuttavad muusikavideod. Bussist maha astudes võis iga meelega tunda, et olime jõudnud üsna kaugele turismipiirkonnast. Päike loojus ja linn jättis uinuva ja natuke isegi tõrjuva mulje, enam ei olnud meil vastas rahvamassi, kes oleks meid kusagile juhatanud, transporti pakkunud vms. Minu suhteliselt napp (meie mõistes tavapärane suvine riietus) põhjustas palju tähelepanu ja ma ei saa öelda, et end selles tähelepanus oleks hästi tundud, pigem vastupidi. Küllap oli selle taga eelnevalt loetud info, et kohalikud ei pea sellist keha paljastavat riietust üldse kohaseks ja võivad seda võtta ka solvanguna.
Väsinud ja raske kotiga oli minu ainsaks sooviks leida ööbimiseks mõni hotell. Kaardi järgi suutsime oma asukoha enam vähem paika panna ja liikusime võimalike hotellide poole. Teele jäi linnavalitsuse hoone, kus tähiste järgi oleks pidanud olema turismiinfo, mille lõpuks ka üles leidsime, kuid kahjuks oli inglise keele oskus sealsetel inimestel üsna napp. Saime vähemalt kinnituse, et meie liikumissuund viis meid hotellide suunas. Esimene leitud hotell oli müstiliselt olematute hindadega, kuid tubadega tutvumise järel otsustasime siiski edasi astuda, tubade kuluvuse aste ületas natuke taluvuse piire ja wc-s võiks olla ikka istumist võimaldav pott – suvine mägimatka kükitamine oli piisav, et potil istumist oluliseks pidadaJ Õnneks leidsime üsna pea järgmise hotelli, mille toast ma peale sinna jõudmist keeldusin lahkumast. See oli ideaalne – tavapärane hotellituba, aga eelnevaga võrdlus tegi selle väga eriliseks. Järgmine katsumus tabas meid, kui läksime välja, et õhtust süüa. Erinevalt rannapiirkonna 24 tunnisest saginast suleti siin pimeduse saabudes kõik poed ja muud asutused. Hotelli lähedalt leidsime küll terve tänava, mis tundus olevat kohalik toidulettide turg, aga kuna toit oli neil kõikidel praktiliselt tuvastamatu ning müüjatega suhtlemiseks puudus ühine keel, siis ei leidnud me võhikutena sealt midagi. Meenus, et teel hotelli olin näinud tänaval üht silti, millel oli toodud toidukoha nimi ja euroopalike toitude lubadus. Mul pole kohalike toitude vastu midagi, aga ma lihtsalt tahan teada mida ma söön. Sõime õhtusöögiks sibulaga praetud kartuleid ja kõrvale limpsisin üllatavalt head kohalikku veini coolerit. Si Tammarati tuleku põhjuseks oli soov külastada umbes 30 km kaugusel asuvat rahvusparki. Hotellis rahvusparki minemise võimalusi uurides jäi mulje, et tegemist on üsna võimatu ettevõtmisega, et sinna tehakse küll grupireise, aga omal käel minekut ei kujutanud nad ette, kui siis ehk rentides terveks päevaks auto, kes sind kohale viib ja õhtul tagasi toob. Administraator mainis, et hotellis on ka üks inglise naine, kes oli rääkinud samuti soovist rahvusparki minna ning kes nüüd juhuslikult seal samas kõrval arvuti taga istu. Keskeale lähenev inglianna kandis nime Lulu ja oli Aasias rändamas leidmaks vastust küsimusele, mida ta oma elus edasi teha soovib. Ka tema oli saanud administraatoritelt vastuseid, mis tekitasid tunde nagu oleks rahvusparki saamine väga keeruline. Leppisime kokku, et läheme hommikul vara ametlikku turismiinfopunkti (TAT), et sealt täpsemat infot rahvuspargi kohta uurida.
Hommikusöök söödud, asjad koos, viis meie tee meid edasi järgmisesse linna – Nakon Si Thammarati. Bussijaama pidime jõudma kella kaheks, kuna tulles kinnitas turismiinfo tädi, et buss Tammarati läheb vaid kaks korda päevas. Sõitmiseks kasutasime ühistaksot, mis osutus poole soodsamaks, kui seda oli väitnud turismiinfo tädi meie Krabisse saabumisel. Bussijaama jõudes on sul kohe hulgaliselt kohalikke ümber, et uurida, kuhu sa teel oled ja siis on valmis sind ka kohe õige bussini juhatama. Ehmatavalt pealetükkiv, aga samas palju abiks. Seegi kord juhatati meid kohe ühe juba ees oleva bussi juurde. Paraku juhtus naljakas olukord – mina kui meie marsruudi eest vastutav inimene, olin Priidule öelnud, et oleme teel Si Thammarati, mille peale meid ka antud bussini juhatati, kuid bussi juures olev mees ütles, et jah läheb küll Nakon Si Thammarati, kuid Priit, kuuldes linna nimes esimese sõnana „Nakon“ arvas, et tegemist on mõne teise linnaga. Vaidlesid mõnda aega kohalikuga, üks tahtis sõita Thammarati ja keeldus sõitma pakutavas Nakon Si Thammarati. Lõpuks kohalik loobus ja nii see buss ilma meieta teele läks.
Samas oli sellel juhtumisel jällegi ka positiivne pool – meil oli poolteist tundi, et kolada kohalikult turul, kus turiste vist eriti ei käi, kuna meie sealolek tekitas turulistes palju elevust.Kell kaks oli uus buss sihtkohta ees ja algas kolme tunnine sõit, mida saatis kohalikus keeles peale loetud Bruce Willise märulid ja muidugi juba eelnevast korrast tuttavad muusikavideod. Bussist maha astudes võis iga meelega tunda, et olime jõudnud üsna kaugele turismipiirkonnast. Päike loojus ja linn jättis uinuva ja natuke isegi tõrjuva mulje, enam ei olnud meil vastas rahvamassi, kes oleks meid kusagile juhatanud, transporti pakkunud vms. Minu suhteliselt napp (meie mõistes tavapärane suvine riietus) põhjustas palju tähelepanu ja ma ei saa öelda, et end selles tähelepanus oleks hästi tundud, pigem vastupidi. Küllap oli selle taga eelnevalt loetud info, et kohalikud ei pea sellist keha paljastavat riietust üldse kohaseks ja võivad seda võtta ka solvanguna.
Väsinud ja raske kotiga oli minu ainsaks sooviks leida ööbimiseks mõni hotell. Kaardi järgi suutsime oma asukoha enam vähem paika panna ja liikusime võimalike hotellide poole. Teele jäi linnavalitsuse hoone, kus tähiste järgi oleks pidanud olema turismiinfo, mille lõpuks ka üles leidsime, kuid kahjuks oli inglise keele oskus sealsetel inimestel üsna napp. Saime vähemalt kinnituse, et meie liikumissuund viis meid hotellide suunas. Esimene leitud hotell oli müstiliselt olematute hindadega, kuid tubadega tutvumise järel otsustasime siiski edasi astuda, tubade kuluvuse aste ületas natuke taluvuse piire ja wc-s võiks olla ikka istumist võimaldav pott – suvine mägimatka kükitamine oli piisav, et potil istumist oluliseks pidadaJ Õnneks leidsime üsna pea järgmise hotelli, mille toast ma peale sinna jõudmist keeldusin lahkumast. See oli ideaalne – tavapärane hotellituba, aga eelnevaga võrdlus tegi selle väga eriliseks. Järgmine katsumus tabas meid, kui läksime välja, et õhtust süüa. Erinevalt rannapiirkonna 24 tunnisest saginast suleti siin pimeduse saabudes kõik poed ja muud asutused. Hotelli lähedalt leidsime küll terve tänava, mis tundus olevat kohalik toidulettide turg, aga kuna toit oli neil kõikidel praktiliselt tuvastamatu ning müüjatega suhtlemiseks puudus ühine keel, siis ei leidnud me võhikutena sealt midagi. Meenus, et teel hotelli olin näinud tänaval üht silti, millel oli toodud toidukoha nimi ja euroopalike toitude lubadus. Mul pole kohalike toitude vastu midagi, aga ma lihtsalt tahan teada mida ma söön. Sõime õhtusöögiks sibulaga praetud kartuleid ja kõrvale limpsisin üllatavalt head kohalikku veini coolerit. Si Tammarati tuleku põhjuseks oli soov külastada umbes 30 km kaugusel asuvat rahvusparki. Hotellis rahvusparki minemise võimalusi uurides jäi mulje, et tegemist on üsna võimatu ettevõtmisega, et sinna tehakse küll grupireise, aga omal käel minekut ei kujutanud nad ette, kui siis ehk rentides terveks päevaks auto, kes sind kohale viib ja õhtul tagasi toob. Administraator mainis, et hotellis on ka üks inglise naine, kes oli rääkinud samuti soovist rahvusparki minna ning kes nüüd juhuslikult seal samas kõrval arvuti taga istu. Keskeale lähenev inglianna kandis nime Lulu ja oli Aasias rändamas leidmaks vastust küsimusele, mida ta oma elus edasi teha soovib. Ka tema oli saanud administraatoritelt vastuseid, mis tekitasid tunde nagu oleks rahvusparki saamine väga keeruline. Leppisime kokku, et läheme hommikul vara ametlikku turismiinfopunkti (TAT), et sealt täpsemat infot rahvuspargi kohta uurida.
21. märts 2008
Väga meeldivaks üllatuseks leidsime TAT-ist eest inimesed, kes suutsid päris arusaadavalt inglise keeles suhelda. Hotellis oli eelnevalt öeldud, et sealsetel ametnikel ei pruugi olla head keeleoskust. TAT-ist saime infot, et ühepäevane matk koos kohaliku giidiga on täiesti võimalik, tuleb vaid ühistaksoga Kiriwongi kohale sõita. Samas mainisid nad ära, et oleme selleks päevaks juba hiljapeale jäämas (kell oli saamas üheksa hommikul) ning soovitasid, et sõidaksime külla õhtul, ööbiksime kohalikus kodumajutuses ja alustaksime matka hommikul. Esialgu ei tundunud see hea mõte, kuna olime otsustanud järgmisel päeval Tammaratist juba edasi liikuda, kuid peale väikest arutelu tundus see kodumajutuse pool jms üsna ahvatlev. Üsna kiiresti otsustasime plaanide muutmise. Pealelõunane külla sõitmine andis meile pool päeva linnapeal veetmiseks. Esimese asjana läksime poodi, et leida mulle kerged püksid ja pluus, mis kataksid vähemalt mu põlved ja õlad, et end natukenegi mugavamalt tunneks. Peale mõningat poes tuuseldamist olingi valmis kohalike ette astuma piinlikust tundmataJ
Kokkulepitud ajast mõnevõrra hiljem hotellis kohtudes selgus, et Lulu oli linnapeal käies jala pahkluust välja väänanud. Ta otsustas meiega siiski Kiriwongi tulla, et hommikul vaadata, kas võtab matka ette või mitte. Bussijaamas oli meile suureks abiks TAT-ist kaasa antud kohalikus keeles kiri selle kohta kuhu me teel oleme. Peale väikest sagimist juhatati meid õige ühistaksoni. Peale kolmveerand tunnist sõitu tundmatusse teatas juht, et oleme kohal. Esimese hooga seisime nõutult keset teed, märgates siis meid piidlevaid kohalikke taate, kelle poole oma „saatekirjaga“ pöördusime. Väike arutelu taatide vahel ja viidati ühel taamalt paistvale mehele, kelle juurde ootusärevalt jõudes selgus, et ei ole ikka tegemist inimesega keda otsisime, kuid ta näis teadvat keda me otsime ja asus kiire sammuga ees astuma, meid kaasa kutsudes. Mees juhatas meid kultuurimaja meenutava ehitiseni, kus näitas ühele noormehele, kes olevatki meie otsitav. Noormees tutvus meil kaasas olnud kirjaga ja kinnitas enese olevat see keda otsime. Ta selgitas, et näitab meile, kus on meie kodumajutus ning on meie giidiks homsel matkal. Matka kestuseks arvas kuni kolm tundi sihtmärgiks oleva mägikoseni ja kolm tundi tagasi. Kiriwongi küla on oma piirkonnas tuntud oma kogukondliku aktiivsuse poolest, mis hõlmab nii loodushoidu, kui ka matkajatele kodumajutuse pakkumist. Meie kodumajutuse kohaks oli giidi tädi kodu, mille teisele korrusele maha pandud moskiitovõrguga kaetud madrats sai meie voodiks. Otsustasime loobuda õhtusöögist ning osta külast värskeid banaane, ananassi jms. Millegi pärast oli meil
kindel eeldus, et loodetud saadusi müüakse suures koguses kõikjal. Tegelikkuses leidsime, et ainus mida müüakse on pisikesed apelsinid, samas
kõikjal olid banaane täis banaanipuud ja ka kasvavaid ananasse oli näha, kuid meil puudus jultumus, et neid ise võtma minna. Ühes teeäärses majapidamises oli suur hulk rohelisi banaane väljas, püüdsime askeldavalt memmelt küsida, kas tal oleks müüa valmis banaane, kuid kahjuks puudus meil ühine keel. Samas sõitis kohale üks tütarlaps, kes üksikuid inglise keelseid sõnu mõistis ja tegi meile selgeks, et rohelisi banaane ei tasu süüa ning, et kollaseid neil ei ole enne järgmist päeva. Lõpuks leidis ta siiski kolm pisikest kollast banaani, millest kaks ära kooris ja meile andis. Kuna olime Lulule lubanud ka banaani viia, kuid kahtlesime siiralt, et neid kusagilt leida õnnestub, siis küsisime kolmanda pisikese kollase banaani ka endale. Memm oli toast toonud kile sees mingi kummalise tumeda massi, mida ta meid sööma ärgitas. Tegemist oli purustatud tuurianiga, mis ka üks kohalikest saadustest. Maitse oli üsna omapärane, meenutades natukene kuivatatud 
banaani. Edasine külavahel jalutamine jätkus sagedaste 
„hallode“ saatel. Huvitav oli jälgida unist õhtupoolikut külas, tegevuse keskmeks tundus olevat jõgi, milles lapsed ujusid, külamees pesi lehmi, külanaised pesid pesu ja aedvilju.
Banaaniotsingud viisid meid kohaliku kooli juurde, kus kohtusime ühe ameerika noormehega, kes nagu selgus oli Tais olnud juba üle aasta, toimetades kohaliku kooli juures. Ta kiitis kohalikku küla ja mainis, et tegelikku Tai külaelu nägemiseks olime sattunud õigesse kohta. Tema juhiste järgi leidsime lõpuks ainsa koha külas, kus müüdi banaane. Kummalisel kombel jäi meile mulje, et banaane meile seal eriti müüa ei soovitud, sest välja valitud banaanikimp võeti meil käest ja pandi letile tagasi. Pihku pisteti hoopis pakike meile nüüdseks juba tuntud purustatud tuuriani. Natuke kätega vehkides selgitamist ja saime kätte ka oma banaanid. Õhtu veetsime kolmekesi maailma asjadest lobisedes, vahepeal oma giidilt ka kohalike olude kohta uurides, kuid kahjuks seadis tema piiratud keeleoskus omad piirid. Sellest oli kahju, sest oli väga palju asju mille kohta küsida oleks tahtnud. Suurt hämmastust tekitasime temas küsimustega, et kas Tai inimesed
koeri (ja kasse) ei söögi. Noormees arvas, et me oleme puhta hullud arvates, et keegi võiks oma lemmikloomi süüa.
Öö möödus üsna rahutult, samas ma ei raatsinud kõrvatroppe kõrva toppida, sest kõik need loodusehääled, mis lahtistest akendest ja ustest (aknad olid ilma klaasideta, lihtsate luukidega avaused) sisse voogasid olid nii erilised. Öösel üles ehmatades suutis mu elav fantaasia ette kujutada igasugu metsikute loomade sisenemist lahtistest ustest jne, mis ei lasknud tükk aega uuesti uinuda.
Kokkulepitud ajast mõnevõrra hiljem hotellis kohtudes selgus, et Lulu oli linnapeal käies jala pahkluust välja väänanud. Ta otsustas meiega siiski Kiriwongi tulla, et hommikul vaadata, kas võtab matka ette või mitte. Bussijaamas oli meile suureks abiks TAT-ist kaasa antud kohalikus keeles kiri selle kohta kuhu me teel oleme. Peale väikest sagimist juhatati meid õige ühistaksoni. Peale kolmveerand tunnist sõitu tundmatusse teatas juht, et oleme kohal. Esimese hooga seisime nõutult keset teed, märgates siis meid piidlevaid kohalikke taate, kelle poole oma „saatekirjaga“ pöördusime. Väike arutelu taatide vahel ja viidati ühel taamalt paistvale mehele, kelle juurde ootusärevalt jõudes selgus, et ei ole ikka tegemist inimesega keda otsisime, kuid ta näis teadvat keda me otsime ja asus kiire sammuga ees astuma, meid kaasa kutsudes. Mees juhatas meid kultuurimaja meenutava ehitiseni, kus näitas ühele noormehele, kes olevatki meie otsitav. Noormees tutvus meil kaasas olnud kirjaga ja kinnitas enese olevat see keda otsime. Ta selgitas, et näitab meile, kus on meie kodumajutus ning on meie giidiks homsel matkal. Matka kestuseks arvas kuni kolm tundi sihtmärgiks oleva mägikoseni ja kolm tundi tagasi. Kiriwongi küla on oma piirkonnas tuntud oma kogukondliku aktiivsuse poolest, mis hõlmab nii loodushoidu, kui ka matkajatele kodumajutuse pakkumist. Meie kodumajutuse kohaks oli giidi tädi kodu, mille teisele korrusele maha pandud moskiitovõrguga kaetud madrats sai meie voodiks. Otsustasime loobuda õhtusöögist ning osta külast värskeid banaane, ananassi jms. Millegi pärast oli meil
kindel eeldus, et loodetud saadusi müüakse suures koguses kõikjal. Tegelikkuses leidsime, et ainus mida müüakse on pisikesed apelsinid, samas
kõikjal olid banaane täis banaanipuud ja ka kasvavaid ananasse oli näha, kuid meil puudus jultumus, et neid ise võtma minna. Ühes teeäärses majapidamises oli suur hulk rohelisi banaane väljas, püüdsime askeldavalt memmelt küsida, kas tal oleks müüa valmis banaane, kuid kahjuks puudus meil ühine keel. Samas sõitis kohale üks tütarlaps, kes üksikuid inglise keelseid sõnu mõistis ja tegi meile selgeks, et rohelisi banaane ei tasu süüa ning, et kollaseid neil ei ole enne järgmist päeva. Lõpuks leidis ta siiski kolm pisikest kollast banaani, millest kaks ära kooris ja meile andis. Kuna olime Lulule lubanud ka banaani viia, kuid kahtlesime siiralt, et neid kusagilt leida õnnestub, siis küsisime kolmanda pisikese kollase banaani ka endale. Memm oli toast toonud kile sees mingi kummalise tumeda massi, mida ta meid sööma ärgitas. Tegemist oli purustatud tuurianiga, mis ka üks kohalikest saadustest. Maitse oli üsna omapärane, meenutades natukene kuivatatud 
banaani. Edasine külavahel jalutamine jätkus sagedaste 
„hallode“ saatel. Huvitav oli jälgida unist õhtupoolikut külas, tegevuse keskmeks tundus olevat jõgi, milles lapsed ujusid, külamees pesi lehmi, külanaised pesid pesu ja aedvilju.Banaaniotsingud viisid meid kohaliku kooli juurde, kus kohtusime ühe ameerika noormehega, kes nagu selgus oli Tais olnud juba üle aasta, toimetades kohaliku kooli juures. Ta kiitis kohalikku küla ja mainis, et tegelikku Tai külaelu nägemiseks olime sattunud õigesse kohta. Tema juhiste järgi leidsime lõpuks ainsa koha külas, kus müüdi banaane. Kummalisel kombel jäi meile mulje, et banaane meile seal eriti müüa ei soovitud, sest välja valitud banaanikimp võeti meil käest ja pandi letile tagasi. Pihku pisteti hoopis pakike meile nüüdseks juba tuntud purustatud tuuriani. Natuke kätega vehkides selgitamist ja saime kätte ka oma banaanid. Õhtu veetsime kolmekesi maailma asjadest lobisedes, vahepeal oma giidilt ka kohalike olude kohta uurides, kuid kahjuks seadis tema piiratud keeleoskus omad piirid. Sellest oli kahju, sest oli väga palju asju mille kohta küsida oleks tahtnud. Suurt hämmastust tekitasime temas küsimustega, et kas Tai inimesed
koeri (ja kasse) ei söögi. Noormees arvas, et me oleme puhta hullud arvates, et keegi võiks oma lemmikloomi süüa.Öö möödus üsna rahutult, samas ma ei raatsinud kõrvatroppe kõrva toppida, sest kõik need loodusehääled, mis lahtistest akendest ja ustest (aknad olid ilma klaasideta, lihtsate luukidega avaused) sisse voogasid olid nii erilised. Öösel üles ehmatades suutis mu elav fantaasia ette kujutada igasugu metsikute loomade sisenemist lahtistest ustest jne, mis ei lasknud tükk aega uuesti uinuda.
22. märts 2008
Väljas ei olnud veel valgeks minema hakanud kui algas lõputu kukkede kontsert. Kui juba valgemaks läks hakati valjuhäälditest külaelanikele arusaamatut jutlust ette kandma, nii et magamisest ei tulnud midagi välja. Giid selgitas hiljem, et tegemist olevat mingi kohaliku pühaga ja valjuhäälditest lasti üleskutset külaelanikele mingit ühistööd tegema minna.
Kodune hommikusöök kujutas endast erinevas variatsioonis riisi, imelikku keedetud muna ja veel mitmeid omapäraseid toite. Veerand üheksa olime valmis astuma hakkama. Lulu jalg oli täiesti paistes ja ta loobus matkast. Matk ei olnud päris see, mida ma ootasin. Kujutasin ette suurt vihmametsa, orhideede väljasid, lõputult eksootilisi linde jne. Tegelikkuses astusime üsna pikalt mööda külavaheteed, pöörates lõpuks metsarajale, mis oli ka enamuses valatud. Pidevalt möödusid meist kohalikud oma rolleritel. Giidi selgituste kohaselt tulid või läksid nad oma aedadesse. Mõningaid orhideelisi õnnestus meil ikka näha, loomariigi esindajaks olid erinevates 
suurustes sisalikud, keda võis leida päris palju. Kahe tunniga jõudsime oma sihtmärgini, ootasin ka kose puhul midagi võimsamat, aga ka see oli kena. Ümbritsev loodus oli kirjeldamatult võimas. Elamus omaette oli lihtsalt
istumine ja ümbritseva jälgimine. Giid ja Priit jahutasid end ka ujumise ja mööda koske liulaskmisega. Minu jaoks see väga kutsuv ei tundunud. TAT-is räägitud terve päeva võttev matk oli meie poolt kella poole üheks lõpetatud. Ju me olime siis lihtsalt nii kiired ja vastupidavad. Külast õnnestus meil leida ka ühistakso, mis meid Thammarati tagasi viis.
Kodune hommikusöök kujutas endast erinevas variatsioonis riisi, imelikku keedetud muna ja veel mitmeid omapäraseid toite. Veerand üheksa olime valmis astuma hakkama. Lulu jalg oli täiesti paistes ja ta loobus matkast. Matk ei olnud päris see, mida ma ootasin. Kujutasin ette suurt vihmametsa, orhideede väljasid, lõputult eksootilisi linde jne. Tegelikkuses astusime üsna pikalt mööda külavaheteed, pöörates lõpuks metsarajale, mis oli ka enamuses valatud. Pidevalt möödusid meist kohalikud oma rolleritel. Giidi selgituste kohaselt tulid või läksid nad oma aedadesse. Mõningaid orhideelisi õnnestus meil ikka näha, loomariigi esindajaks olid erinevates 
suurustes sisalikud, keda võis leida päris palju. Kahe tunniga jõudsime oma sihtmärgini, ootasin ka kose puhul midagi võimsamat, aga ka see oli kena. Ümbritsev loodus oli kirjeldamatult võimas. Elamus omaette oli lihtsalt
istumine ja ümbritseva jälgimine. Giid ja Priit jahutasid end ka ujumise ja mööda koske liulaskmisega. Minu jaoks see väga kutsuv ei tundunud. TAT-is räägitud terve päeva võttev matk oli meie poolt kella poole üheks lõpetatud. Ju me olime siis lihtsalt nii kiired ja vastupidavad. Külast õnnestus meil leida ka ühistakso, mis meid Thammarati tagasi viis.
23. märts 2008
Täna liikusime Thammaratist edasi. Sihtkohaks olime valinud Sichoni, mida Lonely Planet kiitis kui turistide poolt avastamata rannapiirkonda, mille teeb atraktiivseks säilinud kaluriküla ja kookospalmiistandused. Bussijaamas juhatati meile kohe kätte õige buss, mis meid sihtkohta viis. Sichonist randa sõitmiseks kasutasime mootorratta taksosid, mis iga bussi vastas olles on koheselt valmis sind sihtkohta sõidutama. Toa olime telefoni teel broneerinud ühes resortis juba eelmisel õhtul. 
Koht tundus imeline - valge liivarand, bungalowd palmide all, välirestoran ja peaaegu olematu hulk inimesi. Kuna jõudsime nii vara, siis pidime tunnikese tuba ootama. Bungalow, mille oma kasutusse saime, oli üsna väsinud, samas voodipesu jms oli puhas, mis oli olulisim.Teist korda reisi jooksul oli plaanis päevitamine, kuid sellise kuumuse juures ei olnud kannatust kauemaks kui pooleks tunniks. V
ees oli palju parem olla. Lõunast täitus rannajoon kohalikega, vanemad istusid rannas ja meri mustas lastes. Samas turiste võis kokku lugeda maksimaalselt kümmekond.Õhtupooliku veetsime mööda rannajoont jalutades. Priit püüdis tõestada mulle, et suudab kookospalmi otsa ronida (palmidele on kohalikud sisse tagunud astmed), kuid peale pooleteise meetri kõrgusele ronimist tuli ta kibekiirelt alla, olles sattunud puutüvel elavate sipelgate rünnaku ohvriks.
24. märts 2008
Veetsime päeva kohalikus kalurikülas (meie mõistes meenutas küll väikelinna) ringi luusides. Äratasime kohalike seas palju tähelepanu, kuid üldjoontes vist positiivset. Nii mõnigi kord kutsuti meid lähemale, et saaks laevadest paremat pilti jne. Üks kohalik paar
arvas, et me peaks kindlasti nendega koos sööma, võtsime viisakalt vastu õuna meenutava vilja, kuid keeldusime sogasest joogist, mida peremees ise helpis ja meilegi pakkus. Pererahvas palus end pildistada ja lõppes kohtumine telefoninumbrite vahetamisega. Muide pererahvas ei osanud sõnagi inglise keelt, kogu suhtlus käis kehakeeles, mida imelikum tundus nende soov telefoninumbreid vahetada. Kuna Priit kirjutas numbriks ühe Eesti tuntud teenindusasutuse infonumbri, siis ei ole meil ka arvatavasti nende kõnet oodata. Muuhulgas õnnestus meil 
piiluda kohalikku kalatööstusesse, sadamasse, kus kala ümber laeti jne. Kõik jättis meie mõttes natukene algelise mulje, samas kõik toimis. Inimeste elamist ja olemist
iseloomustaks sõnadega „äärmine lihtsus“, kui ma mõnedes oludes mõtleks, et mul on neist kahju, et nad sellises viletsuses elavad, siis nähes nende inimeste enda rahulolu, siis seal ma nii ei mõelnud. Pigem mõtlesin, et nad on õnnelikud, sest nad ehk ei soovigi midagi enamat ja nende õnn ongi selles lihtsuses. Ühe töökoja juures jäime pikemalt vaatama presendi alt paistvat 
põnevat autot, hetk hiljem oli kohal ka naeratav peremees. Naeratasime vastu ja jalutasime edasi. Mõnekümne minuti pärast, kui tagasiteel uuesti töökojale lähenesime oli peremees auto presendi alt välja võtnud ja sõitis meile vastu. Meieni jõudes tuli autost välja ja pakkus meile sõita. Turismipiirkondadest rikutud mõttemaailma esimene mõte oli, et ju ta nüüd raha selle eest tahab. Tegime autost pilte ja Priit sõitis väikese tiiru (hiljem selgus, et tiirutas templi valdustes ja ise veel imestas, et mida need mungad teda nii väga piidlesid) meie siiras aitäh oli täiesti piisav tänu autoomanikule.
25. märts 2008
Täna käisime Surat Thanis. Esimeseks elamuseks oli buss, millega linna sõitsime. Kisendavad karaokevideod olid juba varasemast tuttavad, see kord oli lisandiks muusikataktis vilkuv värvimuusika. Linnas ei otsinud me seekord kultuuri, plaan oli hoopis materiaalsem – kolasime mööda poode, et leida endale midagi põnevat ja meeneid kodustele.
Kuna viimane pood oli äärelinnas, siis mõtlesime, et ehk saame bussipeale ka sealt. Tee ääres asuvast poest kinnitatigi meile, et buss seal peatu. Bussipeatust seal küll ei olnud, aga mõtlesime proovida. Natuke ootamist ja esimene buss korjaski meid peale, kinnitades, et sõidab Sichoni. Buss oli üsna ajalooline nt kahtlen, kas selle uksed üldse olid võimelised sulguma. Mina sain end pressitud bussijuhi istme taga asuvasse kitsasse vahesse, kuhu mu jalad ei mahtunud, nii istusingi jalad vahekäigus. 
Priidu jaoks tegi bussikontrolör ruumi kahe memme juures kamandades need lihtsalt koomale. Minu seljataga istuv kohalik tütarlaps võrdles ajaviiteks enda ja minu käsivarte nahatooni, mis osutus üsna sarnaseks. Mina olin selleks hetkeks päris palju päikest saanud, tema vist oli selline nagu Tai inimene on. Selgus, et Tai inimese ideaal on valge nahk. Üldjuhul nad väldivad päikest ning kõik müüdavad kreemid sisaldavad endas valgendavat komponenti jne. Ühesõnaga nii nagu meie oma heleda nahaga püüdleme päevitunud naha poole, püüdlevad nemad oma tõmmu nahaga heleda naha poole. Ikka tahame seda, mida meil nagu päris ei oleJ.
Sichonis kohtusime eilse automehega, kes ei lasknud taksojuhil meile taksoarvega külma teha. Kui taksojuht küsis meilt ühte hinda, siis tema ütles, mis on õige hind ja selle me ka maksime. Edasi kutsuti meid kohalike seltskonda teed jooma. Natuke naljakas olukord taas, juua teed seltskonnaga, kellega puudub ühine keel. Samas tundus, et see on nende jaoks oluline.
26. märts 2008
Hommikupoolikuks tunnike randa oli täiesti piisav. Merel olid tohutud lained, milles möllamine võttis lõpuks hingetuks. Silmad, suu ja nina olid kibedad soolasest veest, aga see hullamise lapsikus oli uskumatult lahe.
Kella 11ks tellisime endale rolleri, et minna otsima lähedalasuvat rahvusparki, mille kirjelduses lubati koskesid ja koopaid. Piirkonna nõrkuseks oli taas korralike kaartide puudumine, kuid kaart oli võrreldamatult parem Phuketis olnud kaardist. Rahvuspargi keskuse leidsime suurema vaevata. Infopunktist palju abi ei olnud, kuna materjalid olid kõik kohalikus keeles ja ka töötajad taas vaid kohaliku keele valdajad. Nii ei jäänudki muud üle kui ise rada üles leida. Ometi leidsime ürgse vihmametsa, mida juba eelmisest rahvuspargist olime otsinud. Siin oli loodus tõeliselt metsik, 
kose tase oli küll kuiva perioodi tõttu madal, mistõttu jäi vaid ette kujutada, kui võimas see võib suurvee ajal olla. Samas andis madal veetase võimaluse ronida kohtades
se kuhu muidu ei oleks saanud.
Koobaste leidmine nii lihtsalt ei läinud. Järgisime küll viitasid, kuid viidad olid toodud vaid esimeses teeristis. Nii saimegi natukene tiirutada enne kui leidsime järgmise viida. Õnneks tekkis Priidul mõte järgmisest viidast pilti teha. Olles tükk aega edasi sõitnud ilma koobast leidmaa läksime teeäärsesse majja küsima ja seal oligi abiks pilt viidast, mille järgi peremees selgitas, et peame kogu tee tagasi sõitma ja kohe selle sama viida juures on ka koobas. Mahajäetud hoonete kompleksi tagant leidsimegi koopa. Kõik tundus kuidagi metsik ja hüljatud, mis tekitas väikest kõhedust. Eriti kõhedaks läks siis kui pimedasse koopakäiku välku lastes hakkas kostma imelikku sahinat ja liikumist. Õnneks selgus üsna ruttu, et tegu oli vaid häiritud nahkhiirtega. Teist koobast meil leida ei õnnestunudki, tiirutasime tükk aega mägede vahel. Jätsime vist eksinud mulje, sest nii mõnigi kohalik, kes meist möödus pidas vajalikuks uurida, kuhu me teel oleme. Kuna me koopa nime ei teadnud, siis ei osanud me seda ka neile öelda. Mägede ümber tiirutasid aga tumedad vihmapilved, mis kahandas soovi seda koobast pikemalt edasi otsida, nii me sellest lõpuks loobusimegi. Tagasiteel jäid õnneks vihmapilved seljataha. Pimedani oli veel mõned tunnid aega, nii mõtlesimegi mööda rannikut veel edasi sõita, et kohalike toimetamist vaadata. Pikalt mööda kallast jooksid kala- ja krevetikasvanduses, millest paljud jätsid hüljatud ja lagunenud mulje. Rannad olid ka edaspidi
ilusad, aga kahjuks oli seal väga palju prügi. Pimedaks jõudsime tagasi oma bungalowsse. Kuna meie majutuskohas ei toimunud toiduainete jms varustamist väga sageli nt sink oli saanud otsa meie saabumise päeval, punase veini cooler meie teisel päeval, krabi kolmandal päeval ja ühtegi neist polnud veel juurde toodud, siis õhtustasime kõrvalasuvas resortis. Teenindus tundus oluliselt meeldivam, kui eelnevatel päevadel olime kogenud. Kahjuks oli mu tellitud krabi tükkideks tehtud ja kaste, milles see oli ei olnud ka just parim, aga mitte ka halb. Rohkem oligi söömisega mässamise rõõmu, sest lihamass, mille sõrgadest jm kehaosadest suutsin välja nokkida oli üsna vähene kokkuvõttes. Oli meie eelviimane puhkuse õhtu, jalutasime ja istusime coolerit ja merelaineid nautides rannas.
Kella 11ks tellisime endale rolleri, et minna otsima lähedalasuvat rahvusparki, mille kirjelduses lubati koskesid ja koopaid. Piirkonna nõrkuseks oli taas korralike kaartide puudumine, kuid kaart oli võrreldamatult parem Phuketis olnud kaardist. Rahvuspargi keskuse leidsime suurema vaevata. Infopunktist palju abi ei olnud, kuna materjalid olid kõik kohalikus keeles ja ka töötajad taas vaid kohaliku keele valdajad. Nii ei jäänudki muud üle kui ise rada üles leida. Ometi leidsime ürgse vihmametsa, mida juba eelmisest rahvuspargist olime otsinud. Siin oli loodus tõeliselt metsik, 
kose tase oli küll kuiva perioodi tõttu madal, mistõttu jäi vaid ette kujutada, kui võimas see võib suurvee ajal olla. Samas andis madal veetase võimaluse ronida kohtades
se kuhu muidu ei oleks saanud.Koobaste leidmine nii lihtsalt ei läinud. Järgisime küll viitasid, kuid viidad olid toodud vaid esimeses teeristis. Nii saimegi natukene tiirutada enne kui leidsime järgmise viida. Õnneks tekkis Priidul mõte järgmisest viidast pilti teha. Olles tükk aega edasi sõitnud ilma koobast leidmaa läksime teeäärsesse majja küsima ja seal oligi abiks pilt viidast, mille järgi peremees selgitas, et peame kogu tee tagasi sõitma ja kohe selle sama viida juures on ka koobas. Mahajäetud hoonete kompleksi tagant leidsimegi koopa. Kõik tundus kuidagi metsik ja hüljatud, mis tekitas väikest kõhedust. Eriti kõhedaks läks siis kui pimedasse koopakäiku välku lastes hakkas kostma imelikku sahinat ja liikumist. Õnneks selgus üsna ruttu, et tegu oli vaid häiritud nahkhiirtega. Teist koobast meil leida ei õnnestunudki, tiirutasime tükk aega mägede vahel. Jätsime vist eksinud mulje, sest nii mõnigi kohalik, kes meist möödus pidas vajalikuks uurida, kuhu me teel oleme. Kuna me koopa nime ei teadnud, siis ei osanud me seda ka neile öelda. Mägede ümber tiirutasid aga tumedad vihmapilved, mis kahandas soovi seda koobast pikemalt edasi otsida, nii me sellest lõpuks loobusimegi. Tagasiteel jäid õnneks vihmapilved seljataha. Pimedani oli veel mõned tunnid aega, nii mõtlesimegi mööda rannikut veel edasi sõita, et kohalike toimetamist vaadata. Pikalt mööda kallast jooksid kala- ja krevetikasvanduses, millest paljud jätsid hüljatud ja lagunenud mulje. Rannad olid ka edaspidi
ilusad, aga kahjuks oli seal väga palju prügi. Pimedaks jõudsime tagasi oma bungalowsse. Kuna meie majutuskohas ei toimunud toiduainete jms varustamist väga sageli nt sink oli saanud otsa meie saabumise päeval, punase veini cooler meie teisel päeval, krabi kolmandal päeval ja ühtegi neist polnud veel juurde toodud, siis õhtustasime kõrvalasuvas resortis. Teenindus tundus oluliselt meeldivam, kui eelnevatel päevadel olime kogenud. Kahjuks oli mu tellitud krabi tükkideks tehtud ja kaste, milles see oli ei olnud ka just parim, aga mitte ka halb. Rohkem oligi söömisega mässamise rõõmu, sest lihamass, mille sõrgadest jm kehaosadest suutsin välja nokkida oli üsna vähene kokkuvõttes. Oli meie eelviimane puhkuse õhtu, jalutasime ja istusime coolerit ja merelaineid nautides rannas.
Subscribe to:
Posts (Atom)