Väga meeldivaks üllatuseks leidsime TAT-ist eest inimesed, kes suutsid päris arusaadavalt inglise keeles suhelda. Hotellis oli eelnevalt öeldud, et sealsetel ametnikel ei pruugi olla head keeleoskust. TAT-ist saime infot, et ühepäevane matk koos kohaliku giidiga on täiesti võimalik, tuleb vaid ühistaksoga Kiriwongi kohale sõita. Samas mainisid nad ära, et oleme selleks päevaks juba hiljapeale jäämas (kell oli saamas üheksa hommikul) ning soovitasid, et sõidaksime külla õhtul, ööbiksime kohalikus kodumajutuses ja alustaksime matka hommikul. Esialgu ei tundunud see hea mõte, kuna olime otsustanud järgmisel päeval Tammaratist juba edasi liikuda, kuid peale väikest arutelu tundus see kodumajutuse pool jms üsna ahvatlev. Üsna kiiresti otsustasime plaanide muutmise. Pealelõunane külla sõitmine andis meile pool päeva linnapeal veetmiseks. Esimese asjana läksime poodi, et leida mulle kerged püksid ja pluus, mis kataksid vähemalt mu põlved ja õlad, et end natukenegi mugavamalt tunneks. Peale mõningat poes tuuseldamist olingi valmis kohalike ette astuma piinlikust tundmataJ
Kokkulepitud ajast mõnevõrra hiljem hotellis kohtudes selgus, et Lulu oli linnapeal käies jala pahkluust välja väänanud. Ta otsustas meiega siiski Kiriwongi tulla, et hommikul vaadata, kas võtab matka ette või mitte. Bussijaamas oli meile suureks abiks TAT-ist kaasa antud kohalikus keeles kiri selle kohta kuhu me teel oleme. Peale väikest sagimist juhatati meid õige ühistaksoni. Peale kolmveerand tunnist sõitu tundmatusse teatas juht, et oleme kohal. Esimese hooga seisime nõutult keset teed, märgates siis meid piidlevaid kohalikke taate, kelle poole oma „saatekirjaga“ pöördusime. Väike arutelu taatide vahel ja viidati ühel taamalt paistvale mehele, kelle juurde ootusärevalt jõudes selgus, et ei ole ikka tegemist inimesega keda otsisime, kuid ta näis teadvat keda me otsime ja asus kiire sammuga ees astuma, meid kaasa kutsudes. Mees juhatas meid kultuurimaja meenutava ehitiseni, kus näitas ühele noormehele, kes olevatki meie otsitav. Noormees tutvus meil kaasas olnud kirjaga ja kinnitas enese olevat see keda otsime. Ta selgitas, et näitab meile, kus on meie kodumajutus ning on meie giidiks homsel matkal. Matka kestuseks arvas kuni kolm tundi sihtmärgiks oleva mägikoseni ja kolm tundi tagasi. Kiriwongi küla on oma piirkonnas tuntud oma kogukondliku aktiivsuse poolest, mis hõlmab nii loodushoidu, kui ka matkajatele kodumajutuse pakkumist. Meie kodumajutuse kohaks oli giidi tädi kodu, mille teisele korrusele maha pandud moskiitovõrguga kaetud madrats sai meie voodiks. Otsustasime loobuda õhtusöögist ning osta külast värskeid banaane, ananassi jms. Millegi pärast oli meil
kindel eeldus, et loodetud saadusi müüakse suures koguses kõikjal. Tegelikkuses leidsime, et ainus mida müüakse on pisikesed apelsinid, samas
kõikjal olid banaane täis banaanipuud ja ka kasvavaid ananasse oli näha, kuid meil puudus jultumus, et neid ise võtma minna. Ühes teeäärses majapidamises oli suur hulk rohelisi banaane väljas, püüdsime askeldavalt memmelt küsida, kas tal oleks müüa valmis banaane, kuid kahjuks puudus meil ühine keel. Samas sõitis kohale üks tütarlaps, kes üksikuid inglise keelseid sõnu mõistis ja tegi meile selgeks, et rohelisi banaane ei tasu süüa ning, et kollaseid neil ei ole enne järgmist päeva. Lõpuks leidis ta siiski kolm pisikest kollast banaani, millest kaks ära kooris ja meile andis. Kuna olime Lulule lubanud ka banaani viia, kuid kahtlesime siiralt, et neid kusagilt leida õnnestub, siis küsisime kolmanda pisikese kollase banaani ka endale. Memm oli toast toonud kile sees mingi kummalise tumeda massi, mida ta meid sööma ärgitas. Tegemist oli purustatud tuurianiga, mis ka üks kohalikest saadustest. Maitse oli üsna omapärane, meenutades natukene kuivatatud 
banaani. Edasine külavahel jalutamine jätkus sagedaste 
„hallode“ saatel. Huvitav oli jälgida unist õhtupoolikut külas, tegevuse keskmeks tundus olevat jõgi, milles lapsed ujusid, külamees pesi lehmi, külanaised pesid pesu ja aedvilju.
Banaaniotsingud viisid meid kohaliku kooli juurde, kus kohtusime ühe ameerika noormehega, kes nagu selgus oli Tais olnud juba üle aasta, toimetades kohaliku kooli juures. Ta kiitis kohalikku küla ja mainis, et tegelikku Tai külaelu nägemiseks olime sattunud õigesse kohta. Tema juhiste järgi leidsime lõpuks ainsa koha külas, kus müüdi banaane. Kummalisel kombel jäi meile mulje, et banaane meile seal eriti müüa ei soovitud, sest välja valitud banaanikimp võeti meil käest ja pandi letile tagasi. Pihku pisteti hoopis pakike meile nüüdseks juba tuntud purustatud tuuriani. Natuke kätega vehkides selgitamist ja saime kätte ka oma banaanid. Õhtu veetsime kolmekesi maailma asjadest lobisedes, vahepeal oma giidilt ka kohalike olude kohta uurides, kuid kahjuks seadis tema piiratud keeleoskus omad piirid. Sellest oli kahju, sest oli väga palju asju mille kohta küsida oleks tahtnud. Suurt hämmastust tekitasime temas küsimustega, et kas Tai inimesed
koeri (ja kasse) ei söögi. Noormees arvas, et me oleme puhta hullud arvates, et keegi võiks oma lemmikloomi süüa.
Öö möödus üsna rahutult, samas ma ei raatsinud kõrvatroppe kõrva toppida, sest kõik need loodusehääled, mis lahtistest akendest ja ustest (aknad olid ilma klaasideta, lihtsate luukidega avaused) sisse voogasid olid nii erilised. Öösel üles ehmatades suutis mu elav fantaasia ette kujutada igasugu metsikute loomade sisenemist lahtistest ustest jne, mis ei lasknud tükk aega uuesti uinuda.
Kokkulepitud ajast mõnevõrra hiljem hotellis kohtudes selgus, et Lulu oli linnapeal käies jala pahkluust välja väänanud. Ta otsustas meiega siiski Kiriwongi tulla, et hommikul vaadata, kas võtab matka ette või mitte. Bussijaamas oli meile suureks abiks TAT-ist kaasa antud kohalikus keeles kiri selle kohta kuhu me teel oleme. Peale väikest sagimist juhatati meid õige ühistaksoni. Peale kolmveerand tunnist sõitu tundmatusse teatas juht, et oleme kohal. Esimese hooga seisime nõutult keset teed, märgates siis meid piidlevaid kohalikke taate, kelle poole oma „saatekirjaga“ pöördusime. Väike arutelu taatide vahel ja viidati ühel taamalt paistvale mehele, kelle juurde ootusärevalt jõudes selgus, et ei ole ikka tegemist inimesega keda otsisime, kuid ta näis teadvat keda me otsime ja asus kiire sammuga ees astuma, meid kaasa kutsudes. Mees juhatas meid kultuurimaja meenutava ehitiseni, kus näitas ühele noormehele, kes olevatki meie otsitav. Noormees tutvus meil kaasas olnud kirjaga ja kinnitas enese olevat see keda otsime. Ta selgitas, et näitab meile, kus on meie kodumajutus ning on meie giidiks homsel matkal. Matka kestuseks arvas kuni kolm tundi sihtmärgiks oleva mägikoseni ja kolm tundi tagasi. Kiriwongi küla on oma piirkonnas tuntud oma kogukondliku aktiivsuse poolest, mis hõlmab nii loodushoidu, kui ka matkajatele kodumajutuse pakkumist. Meie kodumajutuse kohaks oli giidi tädi kodu, mille teisele korrusele maha pandud moskiitovõrguga kaetud madrats sai meie voodiks. Otsustasime loobuda õhtusöögist ning osta külast värskeid banaane, ananassi jms. Millegi pärast oli meil
kindel eeldus, et loodetud saadusi müüakse suures koguses kõikjal. Tegelikkuses leidsime, et ainus mida müüakse on pisikesed apelsinid, samas
kõikjal olid banaane täis banaanipuud ja ka kasvavaid ananasse oli näha, kuid meil puudus jultumus, et neid ise võtma minna. Ühes teeäärses majapidamises oli suur hulk rohelisi banaane väljas, püüdsime askeldavalt memmelt küsida, kas tal oleks müüa valmis banaane, kuid kahjuks puudus meil ühine keel. Samas sõitis kohale üks tütarlaps, kes üksikuid inglise keelseid sõnu mõistis ja tegi meile selgeks, et rohelisi banaane ei tasu süüa ning, et kollaseid neil ei ole enne järgmist päeva. Lõpuks leidis ta siiski kolm pisikest kollast banaani, millest kaks ära kooris ja meile andis. Kuna olime Lulule lubanud ka banaani viia, kuid kahtlesime siiralt, et neid kusagilt leida õnnestub, siis küsisime kolmanda pisikese kollase banaani ka endale. Memm oli toast toonud kile sees mingi kummalise tumeda massi, mida ta meid sööma ärgitas. Tegemist oli purustatud tuurianiga, mis ka üks kohalikest saadustest. Maitse oli üsna omapärane, meenutades natukene kuivatatud 
banaani. Edasine külavahel jalutamine jätkus sagedaste 
„hallode“ saatel. Huvitav oli jälgida unist õhtupoolikut külas, tegevuse keskmeks tundus olevat jõgi, milles lapsed ujusid, külamees pesi lehmi, külanaised pesid pesu ja aedvilju.Banaaniotsingud viisid meid kohaliku kooli juurde, kus kohtusime ühe ameerika noormehega, kes nagu selgus oli Tais olnud juba üle aasta, toimetades kohaliku kooli juures. Ta kiitis kohalikku küla ja mainis, et tegelikku Tai külaelu nägemiseks olime sattunud õigesse kohta. Tema juhiste järgi leidsime lõpuks ainsa koha külas, kus müüdi banaane. Kummalisel kombel jäi meile mulje, et banaane meile seal eriti müüa ei soovitud, sest välja valitud banaanikimp võeti meil käest ja pandi letile tagasi. Pihku pisteti hoopis pakike meile nüüdseks juba tuntud purustatud tuuriani. Natuke kätega vehkides selgitamist ja saime kätte ka oma banaanid. Õhtu veetsime kolmekesi maailma asjadest lobisedes, vahepeal oma giidilt ka kohalike olude kohta uurides, kuid kahjuks seadis tema piiratud keeleoskus omad piirid. Sellest oli kahju, sest oli väga palju asju mille kohta küsida oleks tahtnud. Suurt hämmastust tekitasime temas küsimustega, et kas Tai inimesed
koeri (ja kasse) ei söögi. Noormees arvas, et me oleme puhta hullud arvates, et keegi võiks oma lemmikloomi süüa.Öö möödus üsna rahutult, samas ma ei raatsinud kõrvatroppe kõrva toppida, sest kõik need loodusehääled, mis lahtistest akendest ja ustest (aknad olid ilma klaasideta, lihtsate luukidega avaused) sisse voogasid olid nii erilised. Öösel üles ehmatades suutis mu elav fantaasia ette kujutada igasugu metsikute loomade sisenemist lahtistest ustest jne, mis ei lasknud tükk aega uuesti uinuda.
