Veetsime päeva kohalikus kalurikülas (meie mõistes meenutas küll väikelinna) ringi luusides. Äratasime kohalike seas palju tähelepanu, kuid üldjoontes vist positiivset. Nii mõnigi kord kutsuti meid lähemale, et saaks laevadest paremat pilti jne. Üks kohalik paar
arvas, et me peaks kindlasti nendega koos sööma, võtsime viisakalt vastu õuna meenutava vilja, kuid keeldusime sogasest joogist, mida peremees ise helpis ja meilegi pakkus. Pererahvas palus end pildistada ja lõppes kohtumine telefoninumbrite vahetamisega. Muide pererahvas ei osanud sõnagi inglise keelt, kogu suhtlus käis kehakeeles, mida imelikum tundus nende soov telefoninumbreid vahetada. Kuna Priit kirjutas numbriks ühe Eesti tuntud teenindusasutuse infonumbri, siis ei ole meil ka arvatavasti nende kõnet oodata. Muuhulgas õnnestus meil
piiluda kohalikku kalatööstusesse, sadamasse, kus kala ümber laeti jne. Kõik jättis meie mõttes natukene algelise mulje, samas kõik toimis. Inimeste elamist ja olemist
iseloomustaks sõnadega „äärmine lihtsus“, kui ma mõnedes oludes mõtleks, et mul on neist kahju, et nad sellises viletsuses elavad, siis nähes nende inimeste enda rahulolu, siis seal ma nii ei mõelnud. Pigem mõtlesin, et nad on õnnelikud, sest nad ehk ei soovigi midagi enamat ja nende õnn ongi selles lihtsuses. Ühe töökoja juures jäime pikemalt vaatama presendi alt paistvat
põnevat autot, hetk hiljem oli kohal ka naeratav peremees. Naeratasime vastu ja jalutasime edasi. Mõnekümne minuti pärast, kui tagasiteel uuesti töökojale lähenesime oli peremees auto presendi alt välja võtnud ja sõitis meile vastu. Meieni jõudes tuli autost välja ja pakkus meile sõita. Turismipiirkondadest rikutud mõttemaailma esimene mõte oli, et ju ta nüüd raha selle eest tahab. Tegime autost pilte ja Priit sõitis väikese tiiru (hiljem selgus, et tiirutas templi valdustes ja ise veel imestas, et mida need mungad teda nii väga piidlesid) meie siiras aitäh oli täiesti piisav tänu autoomanikule.
Veetsime päeva kohalikus kalurikülas (meie mõistes meenutas küll väikelinna) ringi luusides. Äratasime kohalike seas palju tähelepanu, kuid üldjoontes vist positiivset. Nii mõnigi kord kutsuti meid lähemale, et saaks laevadest paremat pilti jne. Üks kohalik paar
arvas, et me peaks kindlasti nendega koos sööma, võtsime viisakalt vastu õuna meenutava vilja, kuid keeldusime sogasest joogist, mida peremees ise helpis ja meilegi pakkus. Pererahvas palus end pildistada ja lõppes kohtumine telefoninumbrite vahetamisega. Muide pererahvas ei osanud sõnagi inglise keelt, kogu suhtlus käis kehakeeles, mida imelikum tundus nende soov telefoninumbreid vahetada. Kuna Priit kirjutas numbriks ühe Eesti tuntud teenindusasutuse infonumbri, siis ei ole meil ka arvatavasti nende kõnet oodata. Muuhulgas õnnestus meil 
piiluda kohalikku kalatööstusesse, sadamasse, kus kala ümber laeti jne. Kõik jättis meie mõttes natukene algelise mulje, samas kõik toimis. Inimeste elamist ja olemist
iseloomustaks sõnadega „äärmine lihtsus“, kui ma mõnedes oludes mõtleks, et mul on neist kahju, et nad sellises viletsuses elavad, siis nähes nende inimeste enda rahulolu, siis seal ma nii ei mõelnud. Pigem mõtlesin, et nad on õnnelikud, sest nad ehk ei soovigi midagi enamat ja nende õnn ongi selles lihtsuses. Ühe töökoja juures jäime pikemalt vaatama presendi alt paistvat 
põnevat autot, hetk hiljem oli kohal ka naeratav peremees. Naeratasime vastu ja jalutasime edasi. Mõnekümne minuti pärast, kui tagasiteel uuesti töökojale lähenesime oli peremees auto presendi alt välja võtnud ja sõitis meile vastu. Meieni jõudes tuli autost välja ja pakkus meile sõita. Turismipiirkondadest rikutud mõttemaailma esimene mõte oli, et ju ta nüüd raha selle eest tahab. Tegime autost pilte ja Priit sõitis väikese tiiru (hiljem selgus, et tiirutas templi valdustes ja ise veel imestas, et mida need mungad teda nii väga piidlesid) meie siiras aitäh oli täiesti piisav tänu autoomanikule. 